2022. aasta kokkuvõte – oli alles aasta!

Käes on 2. jaanuar ja teen basseini kõrval kohviga aega parajaks. Tunni aja pärast peaksime minema golfi mängima, nii et kogu postitust nagunii valmis praegu ei saa, kuid hakkame pihta.

Kuigi tahaks aastale pilgu peale visata kronoloogiliselt, siis kuidagi ei saa üle ega ümber 24. veebruarist, kui me hommikul kell 7 lennujaamas kiluleiba sõime ja postimehest lugesime, et Kiievis käivad lahingud. Väga segased tunded olid lennukisse istudes ja Tenerifele lennates, veidi meenutas seda hetke, kui me 2021. märtsis koroona eest GC-le põgenesime. Õnneks oli meil Kopenhagenis vahepeatus ja seal sai uudiseid lugeda ja IB kontole raha juurde kanda, et marginaalkõnet (tegelikkuses e-maili) ei saaks… Tegin veebruari kohta ka senise elu kõige lühema kuu kokkuvõtte (tagantjärele tarkusena VIRT oli küll halb ostusoovitus). Eks kogu aasta on läinud suuresti selle Ukraina sõja valguses ja kõik isiklikud probleemid on sellega võrreldes tühised…

Nii, tagasi aasta algusesse. Uue aasta tuleku võtsime vastu Pärnu Vesiroosi penthouses (seda muuseas saab ka läbi Airbnb broneerida) ja jaanuaris käisime koos Priidu ja Kaijaga Soomes suusatamas. Väga tore oli, saime ühe ämbrinimekirja asjadest ära teha ja koerarakendiga keset lumist metsa kihutada. Hugo õppis ka mäes alla sõitma ja leppisime kokku, et järgmisel aastal võtame ikka Mammu ka kaasa.

Veebruarist jäi meelde Tartu maraton (kuna olin trenni teinud ainult uisku, siis läksin uisusuuskadega peale – päris karm oli) ja Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku uus trükk. 24. veebruaril põrutasime Tenerifele ja 1. märtsil läksin “pensionile”. Sellega seoses konverteerisin oma Southwesterni aktsiad ja optsioonid viie aastaseks väljamaksete plaaniks. Ühtlasi tähendas see, et mulle tekkis omajagu raha juurde “hoiusele”, sest Southwestern maksab mulle intressiks 80% USA prime rate-st (midagi meie euribori sarnast), mis hetkel on 7,5%. Pole paha hoiuseintress! Teiseks tähendas see, et sisuliselt saan ma järgmised viis aastat mitmekordset Eesti keskmist palka oma kunagiste teenete eest raamatumüügiväljal. See on siis tasuks nende “bookmare-de” eest, mida ma siiani näen! (viimane oli paar päeva tagasi GC-l kui nägin algusest lõpuni unes Handbooki müügitsükli kusagil Texase farmis, koos kõikide objectionite jms). Siit koorub välja ka üks hea põhjus, miks tasub tööandjaks valida ettevõte, kus on võimalus lisaks palgale ka optsioone ja osalust saada! Sisuliselt on võimalik nii rahastada oma sabbaticali, et pühenduda mõneks aastaks kas oma perele, hobile või reisimisele.

Minu valik on eelkõige pere ja reisimine ja nii põrutasingi kohe märtsis Jako ja isaga Dubaisse EXPOt vaatama. Mega äge oli, ma poleks uskunud, et mulle Dubai nii meeldib. Lisaks sain kuu lõpus kätte oma eesmärginimekirjas olnud Tesla. Tegemist punase draakoniga #3. Väga äge püss, olen tänaseks üle 20 000 kilomeetri läbi sõitnud ja igati rahul. Aprillis korraldas Maria mulle 40. aasta juubeliks üllatuspeo Põhjala õlletehases, mis oli super. Üheks kingituseks oli paadilubade kursus, mis mul ka oli ämbrinimekirjas pikalt olnud. Väga tore oli vahelduseks midagi uut õppida ja klassiruumis istuda. Praktikad purjekal ja kaatril olid ka toredad ja loodetavasti saab see luba nüüd 2023. aastal ka rohkem kasutust kui eelmisel aastal (ühe korra käisime Havenist paadiga merel). Aprilli lõpus täitus minu järjekordne ämbrinimekirja eesmärk – nimelt käisime Jakoga Omahas Berkshire miitingul. Üldse oli tore reis, tegime roadtripi Chicagost Omahasse ja käisime lisaks Berkshire asjadele ka kohalikus lennundus- ja raketimuuseumis. Mai lõpus olin hulluse hoos ennast kirja pannud Marcialonga rattamaratonile ja läbi lumesaju sai see kuidagi lõpuni sõidetud. Päris viimaseks ei jäänud, aga palju puudu ka ei jäänud… Juuni alguses oli abikaasa mulle kinkinud piletid Rita Ray kontserdile Viljandis koos Park Hotelli sviidis ööbimisega ja nii veetsime toreda nädalavahetuse seal. Paar nädalat hiljem asusin järjekordset eesmärki täitma – graveliga Ida-Virumaa matkarada vallutama. Ütleme nii, et arvestades minu ja mu venna füüsilist võimekust, siis oli gravel päris abiks, et meie sooritust ühtlustada (Märt oli oma “tanki” hüüdnime kandva maastikurattaga). Päris 1-1-le me matkarada läbi ei sõitnud, aga väga tore elamus oli see küll.

Juuli oli siis noore pensionäri hulluse haripunkt. Tegime ühe kuu jooksul mitu erinevat muusikafestivali, pendeldasime Muhumaa, Pärnu ja Elva vahet ja jõudsin ära käia nii Rammsteinil kui folgil. Äge kuu oli, aga võib-olla tõesti liiga tihe…

Augustis käisime oma Kauksi kambaga Käärikul, perega Lottemaal, Pärnus ja Muhus. Tegime läbi golfikursused ja nautisime Eesti suve. Septembris läksid lapsed kooli ja lasteaeda ja juba esimesel päeval tõi Mammu meile koju mingi köhaviiruse. Hakkasin septembris aktiivsemalt toimetama nii Scandiumis kui ka Everausis, korraldasime kinnisvaraseminari ja sõitsime Jakoga Tartu rattamaratoni. Lisaks alustasime Mariaga perekooli nimega “Imelised aastad”, mis kestis detsembrini. Jäime väga rahule ja saime päris mitu head nippi, et edaspidi paremad lapsevanemad olla. Maksin endale septembris ka esimest korda dividende, senini olin sisuliselt 20 aastat ettevõtetes raha keerutanud. Päris omapärane tunne oli – üks silm nuttis, et tuli justkui 25% tulumaksu tasuda, teine silm naeris, sest esiteks sai seda raha nüüd reaalselt ära kulutada ja teiseks on ju hea riiki ka toetada. Eriti arvestades, et riik maksab mulle teise käega näiteks kolme lapse toetust ning tagab mulle kiirabiteenuse, kaitseväe ja palju muud vajalikku. Otsustasimegi Kallega, et edaspidi mõõdame oma majanduslikku edukust selle baasil, kes aastas rohkem tulumaksu maksab. Tegin endale sellise reegli ka, et 10% dividendidest läheb eraldi ümbrikusse heategevuse jaoks. Sealt saab siis iga pereliige ise vastavalt oma paremale äranägemisele seda raha suunata. Tundub igati äge ja motiveeriv plaan!

Oktoobriks oli kontoris istumisest juba natuke kopp ees ja kiskus reisima. Alustasime Märdiga ühe mehise nädalavahetusega Itaalia dolomiitides ja siis veetsime koolivaheaja Türgis. Mõlemad reisid olid väga toredad. Itaalias avastasin enda jaoks e-MTB võlud (homme rendime need Jakoga siis GC-l ka) ja Türgis sai ohtralt tennist mängitud. November möödus taaskord erinevate tatitõbedega kodus laste sünnipäevi tähistades. Olin tegelikult oma pensionile mineku vaimustuses meile ühe Sansibari reisi ka ostnud, kuid olime pärast Türgist tulekut kõik ühel meelel, et nüüd võiks natukene kodus puhata ka ja nii sai see reis ära tühistatud. Detsembris nautisime Eesti talve, mina alustasin jääsuplustega, tegime ohtralt sauna (fikseeritud elektri hind + riigi toetus!) ja paar korda jõudsime isegi suusatama. Siis olid jõulud ja 27. detsembril lendasimegi sõpradega Gran Canariale, kus ma hetkel neid ridu kirjutan. Kui nii aastale tagasi vaadata, siis oli päris äge, reisirohke ja liikuv aasta. Ilmselt pole ma kunagi varem nii palju aega lastega veetnud, kuigi tegelikult olin päris sageli ühe silmaga ikka börsidel või Twitteris ka. Ja nii jõuamegi investeerimise juurde (siin tuleb nüüd paus, sest aeg on minna golfi mängima).

Nii, golf on mängitud ja nüüd liigume investeerimise juurde. Vahepalana veel mainin, et driving range-s tuli meid üks välimuse järgi ca 70 aastane britt õiget golfitehnikat õpetama. Vestluses selgus, et härra on tegelikult 89 aastane ja nagu ta ise ütles: “I am very healthy, I play a lot of golf, I walk a lot and I enjoy life very much!”. Igatähes lõi see vanahärra avalööki kaugemale, kui meie seda suutsime. Äge oli veel see, et ta ütles, et oli 15 aastat tagasi pensionile läinud ja siia kolinud. Ehk siis 74 aastaselt! Õppetund – elu võib olla ka pensionärina veel pikk ja äge! Muuseas, härra oli olnud müügimees – nagu Shveitsi sõltumatu uuringuteinstituut on kinnitanud, siis elavadki müügimehed kauem (sest neil on hea selftalk).

Turgudel oli aasta heitlik, indeksimehed ja tehnokingid olid korralikult punases. Mulle meenust nõustamine ühe alustava investoriga, kelle portfellis olid kõik aktsiad +200% ja kes sellel aastal sai ilmselt korralikult põske. Rõõm on tõdeda, et cashisin oma SP500 indeksfondi 31. detsembri seisuga 2021. aastal välja ja seega pääsesin ka sellest -19% kukkumisest. Minu jaoks oli suurim üllatus ehk intresside nii kiire tõus ja dollari tugevnemine. Mõlemaga kaotasime korralikult pappi. Mul on selgelt meeles Scandiumi finantskoosolek, kus arutasime võimalust euribor viieks aastaks 2,4% peal fikseerida. Tundus liiga kallis ja jätsime ära. Everaus oli aga miniladude ehituseks võtnud 1 miljon eurot laenu dollarites ajal, kui kurss oli 1,2. Maksime 400k eurot tagasi kursiga 0,95 ja ülejäänu kursiga 1,05. Esialgu odavana tundunud 8% intress digimuundus enam kui 20% intressikuluks. Karm õppetund ja pani mõtlema, kuidas Apple sugused valuutaga põske võivad saada…

Aasta suurim negatiivne üllatus oli minu jaoks Virtu aktsia. Kes oleks osanud arvata, et sellistes tingimustes, kus turud panid üles-alla, volatiilsus kerkis ja kõik oli justkui Virtu jaoks loodud, võiks aktsia hind pärast 30% rallit aasta lõpetada enam kui 30% miinuses? Ehk tipust ligi 50% alla. Aga eks põhjuseks on jaeklientide kadumine (money no more) ja võimalikud reformid. Minu portfellile tähendas see seda, et märtsiks oli minu aastane tootlus +30% ja sealt edasi liikusime tõusude ja mõõnadega pigem allamäge. Aasta lõpuks oli OXY positsioon VIRT-u omast suurem ja portfell madalam kui märtsi alguses.

Kui nüüd varaklassidena vaadata, siis parim tootlus tuli teist aastat järjest ettevõtlusest. Või siis täpsemalt strateegilistest osalustest ettevõtetes Scandium ja Everaus Kinnisvara. Scandiumil oli hea aasta mitmel rindel – DUO loftide viimased korterid said müüdud, paar krunti läks müüki enne kinnisvaramasu algust ja meie rohefond tegi Sunly juhtimisel korraliku tähelennu. Nii hindasin oma Scandiumi osaluse väärtuse 700k pealt 1m peale (ettevõtte väärtuseks 10m). See on umbes meie omakapitali väärtus ja ma usun, et suhteliselt konservatiivne. Lisaks ostis Scandium 2022. kevadel osanikelt aktsiaid tagasi, läbi mille sai osa paberkasumist ka realiseeritud. Everaus Kinnisvara tõstis kevadel 2 miljonit eurot uut kapitali 20m pre-money väärtuse pealt ja hiljem müüsin jupi oma osalusest 25m valuatsiooni pealt. Seega usun, et oli igati kohane oma osalus ka enda Excelis üles hinnata. Varem oli Everaus mul arvestatud 3m turuväärtusega, nüüd tõstsin 10m peale. Arvestades 20-25m valuatsiooniste osaluste müükidega, on ka see minu arvates väga konservatiivne. Seega on minu 13,1% osalus väärt vähemalt 1,3 miljonit ja pole siis imestada, et NAV tegi korraliku hüppe kui ainuüksi Everausi osaluse väärtus hüppas aastaga 450k pealt 1,3m juurde. Tegelikult oli hea aasta ka Leguar Capitalil, sest pärast märtsis töölt ära tulekut hakkasin pakkuma ettevõtelele laenude sündikeerimise teenust, mis tähendas, et liikusin tunnimehest protsendimeheks. Igati hea trade, soovitan kõigile!

Passiivse tulu osas oli samuti tegemist rekordaastaga. Sain eelmisest aastast 46% võrra parema tulemuse ja tegin tuule alla ka 2018. aasta tulemusele. Esimest korda sai alistatud 300k piir, siinkohal tuleb suured tänusõnad edastada Planet42 töökale kollektiivile. Passiivsest tulust laekus 2022. aastal 87% intressina, 11% dividendidena ja 2% üürina (eelkõige Airbnb). Siit jõuamegi tootluse poolest paremuselt järgmise varaklassi ehk laenudeni.

Laenudes oli igati rekordiline aasta – suuremaid kaotusi ei olnud ja intressid laekusid ilusti. Suurimad laenud andsin aasta jooksul Planet42-le, Everausile, Scandiumile ja Majaka kodule. Üldine trend oli see, et vähem erinevaid laenusaajaid, aga suuremad summad ja paremad tingimused. Tööd vähem, tulu suurem – what is here not to like!

Kinnisvaras läks suurem aur Muhumaa Airbnb maja renoveerimiseks – kokku suutsin sinna ikka uskumatu raha ära paigutada (kuna ma Excelis tõstsin tehtud kulutuste võrra kinnisvara väärtust, siis kutsume seda tegevust paigutamiseks, mitte kulutamiseks). See on tore erinevus kinnisvaras raha kulutamise ja näiteks reisimise vahel. Esimesel juhul on mõju sinu NAVile null, teisel juhul aga puhas kulu. Lisaks ostsin sügisel vennaga kahasse välja oma kunagise kodu – neljatoalise korteri Annelinnas. See sai oktoobris antud 690 euro eest ühele suurele hispaania perele üürile ja nii olen üle pika aja taas otsese üürikorteri omanik ka.

Aktsiates oli ilmselt kõige rohkem sebimist, eriti kui optsioonide müümine ka aktsiate alla paigutada. Tabasin ennast kahel korral (juuni algul ja 13. septembril) hirmul, et olen ikka liiga suured müüdud müügioptsioonide positsioonid võtnud ja miks ma küll ise endale sellist stressi tekitan. Kuidagi kahtlane oli see, et nii 13. september kui ka 13. oktoober olid suuremad krahhid. 13. oktoober on ka tänaseni turu põhi, kuigi see graafikutelt hästi välja ei paista. Olime Märdiga lennujaamas ja hakkasime Milanost Tallinnasse lendama kui tuli välja oodatust kõrgem inflatsiooninumber. Turg kukkus selle peale nagu kivi ja ma kandsin igaks juhuks IB kontole raha juurde, et lennukis olles marginaalkõnet ei saaks. Tallinnas maandudes oli aga turg hoopis 3%+ plussis ja krahhist oli saanud ralli. Kutsun seda siiani Timo põhjaks oma sõbra järgi, kes sellel päeval kiitles, et tal on ikka hea meel, et oli oma aktsiad ära müünud. Kuigi härra Elder ennustab, et läheme uusi põhjasid testima, siis senini püsib SP500 põhjana 13. oktoobri 3491 punkti. Sellest juunikuu kukkumisest ja selle mõjust minu närvikavale kirjutasin pikemalt juba juunikuu kokkuvõttes. Igal juhul olen ma sellel aastal olnud veelgi konservatiivsem kui varem (ja LHV võimenduslaenust sain lahti juba 2021. aastal). Mul oli ikkagi päris õigus kui ma aasta alguses ennustasin, et sellel aastal nii lihtsat tootlust ei saa. Minu jaoks oligi aktsiaturgude tipuks überbullish Äripäeva Investor Toomase seminar, kus härra Toomas ostis otse laval viimase vaba raha eest Google aktsiaid ja ütles, et nüüd on aeg all in aktsiatesse minna. Sümboolne, et minu osa (lühikeseks müük, võimendus ja optsiooonid) oli üks populaarsemaid esinemisi ja sain hiljem samal teemal lausa eraldi webinari teha. Muidugi oleks pidanud olema paindlik ja ikkagi Teslat shortima, aktsia maksis siis üle 300, täna aga 123 dollarit. Aga eks mingitest põhimõtetest tuleb kinni pidada ja nii olen ma sellel aastal piirdunud SPY ja Russel2000 call optsioonide lühikeseks müügiga (on olnud ka päris tulus trade).

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et mul läks eelmisel aastal ikkagi küllaltki hästi. Eraisiku IB portfell kosus aastaga 22% ja ettevõtte IB portfell jäi 6%-ga miinusesse. Eraisiku puhul oli suurim tootluse tegija OXY (mis oli muuseas ka SP500 aasta parima tootlusega aktsia) ja suurim miinus VIRT. Ettevõtte portfellis oli suurim kasvumootor Berkshire ja suurim pidur ülekaalukalt Meta. Aasta jooksul lisasin portfelli omajagu värsket raha ka ja ostsin uute positsioonidena Rheinmetelli, TAG Immobilienit ja Aroundtowni.

LHV Balti portfell oli üsna stabiilne – suurimad positsioonid müüsin juba eelmisel aastal ära (Nordecon ja COOP Pank – hea töö Jaak!) ja aasta jooksul noppisin juurde eelkõige Enefiti, Ignitist ja Merkot. Mingit erilist head tunnetust ühegi aktsiaga hetkel ei ole ja nii et ole ka suurelt kuhugi panustanud. Kui siis ehk ühte firmasse, mille nime ei ole hea toon välja öelda ja mis tegeleb teate küll kus pesumüügiga. Aga las ta olla.

20. jaanuaril aegub mul suuremas koguses erinevaid optsioone, eriti just OXY omasid. Valik on suur, müüdud putid vahemikus 30-70 usd ja callid vahemikus 60-100. Kokkuvõttes peaks sealt korralik kasum realiseeruma, omajagu olen juba varem kinni ka pannud.

Mis on uue aasta plaanid? Esiteks plaanin jätkuvalt hoida aktsia (ja eriti optsiooniturgudel) madalat joont ja mitte liiga suuri riske võtta. Aastaga on intressitase niipalju tõusnud, et näiteks IB-s maksan ma alla 100k usd võimenduse eest juba 5,83% aastas ja seega olen pigem võtnud suuna sellele, et dollarivõimendust enam väga ei kasuta. Eurode intress on 3,27 ja üle 90k puhul 2,77% ning siin hoian ma ikka ca 200keur võimendust lahti. Endiselt odavam kui mu uue euriboriga kodulaen 😉

Laenudes plaanin eelmisel aastal alustatut jätkata ja rahastada eelkõige endaga seotud asju ning viia läbi erinevaid laenusündikaate. Kellel huvi nende vastu, siis võib mulle kirjutada roosaare@gmail.com. Kinnisvaras hetkel midagi erilist plaanis pole, kuigi oleme vahepeal pilku peal hoidnud mõnedel vähe suurematel majadel. Aga raske on maksta Sakus maja eest üle 700k kui mul endal on hetkel kodulaen alla 100k ja ikka üks ruum lihtsalt kolikamber… aga elame, näeme. Võiks ju loota, et jahtuv majandus ja tõusvad intressid viivad mõned kiirustavad müüjad ka korraliku hinnalangetuseni. Kuigi üldiselt on mul tunne, et Eesti majandus ja ühiskond on vahepeal korralikult rasva kogunud ja 0-intresside ajastul on suudetud piisavalt palju pappi kokku ajada, et ka raskemad ajad üle elada. Investori elu teeb ju tegelikult kõrgem intressimäär lihtsamaks – polegi vaja muud teha kui raha võlakirjades hoida (näiteks LHV pakkus siis 10,5% intressi) ja kokteile libistada. Versus miinusintresside ajastu, kus tootluse jaoks oli ikka vaja midagi toimetada pidevalt.

Kui eelmisel aastal päästis mind hullemast Jeremy Granthami kirjutis, siis 2023. aastasse läheksin ma vastu Howard Marksi kirjatükiga Sea Change. Head lugemist ja head uut aastat!

PS. Lubasin uuel aastal veidi rohkem pingutada ka teadmiste jagamise valdkonnas ja nii alustan juba 12. jaanuaril Roosaare Rahakooli nimelise projektiga. Tegemist on midagi sarnasega nagu Dave Ramsey Financial Peace University, ainult et palju suurema fookusega investeerimisvaradele ja zoomi keskkonnas. Kes tahab liituda, siis olge lahked!