Sain ühelt koolitusel osalejalt kirja, et võiks veidi rääkida ettevõtjana investeerimisest. Ehk siis, kuidas käituda juhul kui Su ettevõte toodab piisavalt rahavoogu, et saaks seda kuhugi edasi investeerida (ja Benleyt endal vaja pole). Sellega seoses tuli mulle meelde ka Peeter Pärteli kommentaar 50% klubi kohta – et sinna on lihtsam saada sissetulekuid suurendades kui väljaminekuid kärpides. Ja seda samuti just ettevõtjana. Ja siis meenus veel Rene Ilvese poolt suvel Paides Arvamusfestivalil promotud idee, et rikkaks saamiseks tasuks aktsiatega sahmerdamise asemel tegeleda rohkem ettevõtlusega. Nii, et katsun need teemad kuidagi kokku võtta.
Nagu ka uues RSÕ-s jutuks (antud peatüki idee on “laenatud” Kiyosaki raamatust “Rahavoo kvadrant”), saab sissetulekuid teenida laias laastus nelja moodi:
- Palgatöötajana (näiteks juuksur)
- Väike-ettevõtjana ehk spetsialistina (näiteks juuksur, kes omab enda pisikest salongi)
- Ettevõtjana (juuksuriketi omanik)
- Investorina (juuksuriketi laenuandja või aktsionär)
Palgatöötaja levinuim võimalus rikkaks saada (=passiivsed tulud on suuremad kui elamiskulud) on palgast raha säästa (mäletate 50% klubi!) ja see investeerida. Ehk siis tegutseda palgatöötaja ja investori kvadrandis. Aga on ka võimalus asendada palgatöö ettevõtlusega ja nõnda oma sissetulekuid suurendada. Enamik suuri rikkusi ongi minu teada loodud ettevõtja ja investori kvadrandi seosena – alguses ehitad oma ettevõtte, siis müüd selle maha ja hakkad saadud raha investeerima.
On aga ka võimalus kasutada ettevõttesse laekuvat raha (seda saab teha ka väike-ettevõtja) mujale investeerimiseks. See on tegelikult väga tark tegu, sest nii nagu ei ole mõistlik oma pensionifondis hoida oma tööandja aktsiaid (munad ühes korvis), ei ole ka mõistlik oma sissetulek ja vara siduda vaid ühe ettevõttega (olgugi, et Sa seda kontrollid). Siinkohal on ettevõtjate peamiseks vastuargumendiks ilmselt väide, et oma ettevõttesse investeerides on tootlused suuremad ja raske on leida aega, et mingeid väliseid investeeringuid hallata. Või nagu mulle kirjutas lugeja: “Ja sellistel ettevõtjatel ilmselt pole kasulik väga palju aega ka kulutada „investeerimisele“, sest oma ettevõttesse pandud aeg toob rohkem raha sisse.” Siiski tuleb riskide hajutamise huvides see aeg leida. Teoorias võib alati oma raha muidugi kellegile teisele ka hallata anda, aga see ei vabasta siiski vastutusest (uuri netist ka Erko Kundla kohta).
Nii, et üks päris hea mudel rikkaks saamiseks on järgmine:
- Asutad ettevõtte, tegeled vastaval alal edukalt ja teenid raha rohkem kui ettevõtte jaoks vaja
- Vaba raha eest ostad investeerimisvarasid
- Investeerimisvaradelt laekuvate tulude eest ostad uusi investeerimisvarasid (oled 100% klubis)
Tean päris mitut investorit, kes oma aktsiaportfellile või kinnisvaraimpeeriumile just nii alguse on pannud. Mingil hetkel võib juhtuda, et investeerimisvarad on väärt isegi rohkem kui algne kuldmune munev ettevõte ja siis tuleks ka oma aega ja fookust vastavalt jagada. Samas on võimalik igasse varaklassi investeerida ka ilma suurema ajakuluta. Näiteks kinnisvaras osta üürikorterite asemel ärihoone või EfTENi osakuid, aktsiate asemel S&P 500 indeksfond (VOO) ja laenude andmise asemel portsjon võlakirju või lausa võlakirjafond. Igaüks peab ise paika panema enda jaoks sobiva jaotuse riski, hajutatuse ja ajakulu vahel. Põhimõtted on suuresti samas, olgu kuus investeerimiseks 50, 5000 või 50 000 eurot.
Mikroettevõtjatele inspiratsiooniks võin tuua välja ka näiteks oma raamatu. Raamatu müük on ju ka omamoodi ettevõtlus (nagu ülevalt pildilt näha, saab kasutada tasuta lapstööjõudu!) ja nii tegin ma reegli, et kõik laekuva raha investeerin ma tagasi Omaraha ja Bondora laenuportfelli. Sarnast põhimõtet võid kasutada ka palgatöötajana (tehes näiteks lisatunde või Soomes haltuurat) – säästa 100% lisateenistusest ja saad palju kiiremini 50% klubi liikmeks.
Ahti
Mul on just see hetk, kus ma pean endalt küsima, kas investeerida endale kuuluva tööhoone laiendusse, et saaks effektiivsemalt tööd teha või investeerida raha mujale. Otsustasin siiski esimese variandi kasuks kuna kui üüriksin sama suurt pinda, siis maksaks see ca 800 kuus. Laienduse ehitades teeniksin selle 3 aastaga tasa.
Marko
Kuidas üldse efteni osakuid osta saab?
Roosaare
Kui sul on 50k vaba raha siis helista neile ja ma usun, et leiate lahenduse 😉
Taavi Pertman
Isiklikult rakendan ka suht sama loogikat, et e-raamatu müügist (ja tegelikult kogu ettevõtlusest) tulev tulu läheb edasi investeerimisele ja välja võtmiseks pole siiani vajadust näinud.
Muidugi seda osa on üsna keeruline välja mõelda, et kui suur osa peaks minema nö ettevõtluse alla ja kui suur osa muude investeeringute alla.
martinvahi
Huvitav oleks teada saada, kuidas Teil on lahendatud järgnevalt kirjeldatud probleemid.
Prolbleem_1)
Investeerite kõvasti kinnisvarasse, aktsiatesse, masinaparki, fondidesse ning siis see seltskond, kes teiste röövimisest elatub, otsustab, et Te olete “piisavalt rikkad” ning maksustab või mõnel muul moel “natsionaliseerib” (lugeda: röövib partei ladviku hüvanguks) või konfiskeerib (järjekordne röövimise peen sünonüüm) Teie vara täpselt nii, nagu nad ise heaks arvavad. Kui sel super-mafial igav hakkab, siis nad peavad meelelahutuseks, tava-rahva hulgast “kutsealusteks” kutsutavatest orjadest kahurilihaga, gladiaatori-võistlusi, üldnimetusega “sõda”, pommitades Teie investeeringu üldse maa-tasa. Tulemus on see, et kõik, mida Te kariloomadena karjamaal omale investeeringuna sisse ahmite, on pärast tapamaja super-mafioosode delikatess.
Probleem_2)
Me teame, et elu on lõplik. Põhimõtteliselt on küsimus vaid selles, et kuidas seda elu nii elada, et ise võiks tulemustega rahule jääda ja protsessi nautida. Jättes isegi börsi ja kasiino vahlelise võrdluse praegu vaatluse alt välja, ma mõistan, et punktisummade, raha, arvutimängude punktid, jne. kokku-ajamine on teatud määral hasartne tegevus ning seeläbi ka protsessina nauditav tegevus, kuid mulle näib, et need hasardis olevad super-rikkad tulemusest küll ei näi hoolivat. Ei sellest, millise laga nad oma hierarhiliste türanniatega inimsuhetesse maha jätavad, ei sellest, mida looduskeskkonnale tehakse, ei sellest, mida neid rikkureid ümbritsevate inimeste majandusliku olukorraga tehakse. Liberaalina pole minu asi ette öelda, mis teistele hea on, aga kas neil rikkuritel siis tõesti peale punktisumma-suurendamise elus absoluutselt muid ambitsioone ei ole? Kui oleks, siis selline idee, et oma enda äri maha müüa, kõlaks ikka väga veidralt. Kujutate ette, et hamba-arst, kes on aastaid oma kabineti sisustust tuuninud, lihtsalt võtab ja müüb oma “firma” maha ja astub 2 kätt taskus mõtlema, et mida edasi teha, kuhu investeerida? Või äkki helilooja või kunstnik müüks oma “firma” maha? Absurd olukord ju. Kuid seeria-ettevõtjad, keda mõnikord seoses tarkvara-arendajate ja muude loome-inimeste töö hävitamistegevuse tõttu seeria-mõrvaritega võrreldakse, muudkui ostavad-müüvad-vahetavad, mõeldes vaid isikliku raha-kasu peale, ignoreerides asjaolu, et loome-inimesed, sealhulgas programmeerijad, ei tee oma loomingut vaid raha pärast. See klassiklaline näide, kus rikkur ostab meeletu raha eest maali, mille loomine kunstnikul kaua aega võttis ja siis paneb selle põlema, sest ta ju maksis selle maali eest, omab seda maali ja võib teha sellega, mida tahab. Kas neil rikkuritel siis tõesti on pea seest nii “tühi”, et nad peale punktisummade suurendamise absoluutselt mingeid muid ambitsioone ei oma ja rahulikult absoluutselt kõigele muule käega löövad? Edevad inimesed võiks ometigi ju märgata, et Aristotele ajastust Aristotelet teatakse veel tänapäevalgi, kuid Aristotele ajastu rikkuritest, suur-kaupmeestest, pole aastal 2014 vist küll eriti midagi kuulda/teada.
Kaudselt on teemaga seotud ka järgnevalt viidatud video:
https://www.youtube.com/watch?v=6MUmbYEAPb0