Kas parenduda vaikselt või suure pauguga?

posted in: Personaalne, Tervis | 8
Roosaare_rattatiim_talv
Aasta diil: Rattalaadalt varustus kogu perele 130 euroga!

Käisin eile Jõhvis “Entrum“-i nimelisel noorte ettevõtlike ideede konkursil. Üldiselt oli tore, kuigi paljud ideed olid kehvapoolsed (jäin just mõtlema, et kui noorel on ikka jama idee, kas oleks parem teda ikkagi kiita osaluse ja kaasamõtlemise eest või hoopis öeldagi, et see on loll idee ja loota, et see tekitab õiges ettevõtjas trotsi edasi punnida – umbes nagu Tanel Padar rääkis, et tema jaoks oli lauljaks saamise tõuge see, kui õde ütles, et ta ei pea viisi).

Äriideid kuulates tekkis mul endal ka äriidee noortele – tehke mingi suvekool kus intenstiivse 3 kuuga õpiks esimesed sammud kodulehe ja appide progemise osas. Tundub, et nende meeste järgi on suur nõudlus (isegi teekohviku idee autor otsis oma tiimi IT oskustega inimest). Aga see selleks.

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis mõtetest, mis tekkisid bussis ühte head raamatut lugedes. Seekord üldse mitte investeerimisega seotud (või noh, natuke ikka!) Jeff Olsoni “Slight Edge“. Millegipärast arvasin, et olin seda juba varem lugenud, kuid tegelikult olin hoopis lugenud sellel raamatul baseeruvat teost “Harjumuse Jõud“. Igatähes sain bussis rohkem häid mõtteid kui Jõhvis olles (ei midagi kriitilist Jõhvi osas, lihtsalt raamat oli väga hea).

Veidi konteksti ka. Nimelt avastasin paar nädalat tagasi Türgist Eestisse tulles, et olen vaikselt ja nähtamatult taaskord 85 kilo pealt tiksunud 90-91 kilo juurde. Lisaks on sujuvalt tagasi ujunud harjumused võtta kohvikus kreemikook või kaks, teha hommikusöögi kõrvale 2-4 singileiba ja kohvi kõrvale shokolaadi krõbistada. Panin nädalavahetusel paika plaani, et teen endale uue väljakutse ja panen 18. detsembriks eesmärgiks taaskord 85 kilo. Ja lähen all-in – juhul kui ma seda eesmärki ei saavuta, plaanisin oma ratta ära kinkida sõber Janarile (seda ma ei tahaks üldse kuidagi teha ja seega oleksin eesmärgi kindlasti saavutanud). Mõtlesin keelustada kõik süsivesikud 6 päeval nädalas, ülepäeviti pikemaid rattasõite tegema hakata (mul on kodus trenazöör) jne. Olin suhteliselt kindel, et see on võitev strateegia, sest:

  1. See töötas eelmine kord kui sain 100 kg pealt 90 peale.
  2. Ma ei ole nõus oma ratast ära kinkima, seega oleks võit olnud kindel.

Sellega seoses tekkis mul lausa idee, kuidas tagada ükskõik millise eesmärgi saavutamine – tuleb kontrollitav eesmärk siduda absoluutselt vastuvõetamatu kaotusega. Ehk siis pole mõtet vedada kihla 10 euro või ühe õlle peale, vaid näiteks oma auto või vasaku jala peale. Kuni ma lugesin eile bussis, et “inimesed kes ei saa aru eesmärkide saavutamise sügavamast taustast, mõtlevad enda jaoks välja keerulisi piits-ja-präänik süsteeme, panevad endale lühiajalisi stressirikkaid eesmärke ja kokkuvõttes ei saavuta püsivaid tulemusi, vaid yo-yo efekti”. Mis siis teha?

Tegelikult ei ole minu jaoks ju oluline kaaluda just 18. detsembril 85 kilo (ja siis järgmine päev seda kreemikoogiga tähistada). Pigem on tähtis teadmine, et 85 kilo ongi minu jaoks optimaalne ja normaalne kaal. Ja usk, et kui ma teen väikseid asju iga päev, siis liigun iseenesest ja ilma suurema pingutuseta eesmärgi poole. Mis mulle raamatust kõige rohkem meeldis, oli mõte:

“Successful people do simple things daily that are easy to do. But because they are easy to do, they are also easy not to do – and while anyone could do them, most won’t”

Ehk siis, väikesed harjumused, korrutatuna kümnete ja sadade päevadega, muutuvad ühed inimesed edukaks ja teised ebaedukaks. OK, sellest sain aru, aga miks mul siis üldse tekkis harjumus süüa kreemikooki ja 4 võileiba? Sest nii edu kui ka ebaedu on alguses nähtamatud. See käib väga hästi kokku ka investeerimise ja säästmisega. Pannes Bondorasse täna 50 eurot, ei muutu sa sellest järgmisel kuul oluliselt rikkamaks. Tehes seda aga iga kuu, oled 10 aasta pärast päris heal järjel. Süües täna kaks kreemikooki, ei võta ma õhtuks kilo juurde. Küll aga 2-3 kuuga kui rattamaratone enam ei ole 😉 Siinkohal tuleb mängu veel termin nimega “habits cascade” ehk harjumuste kaskaad. Lühidalt tähendab see seda, et pärast 50 euro igakuist investeerimist hakkad sa ilmselt ka kulusid tähelepanelikumalt jälgima, börsi vastu huvi tundma ja ehk isegi tervislikumalt sööma. Ja pärast kahte kreemikooki võid vabalt õhtul veel teleka ees ka veidi jäätist peale limpsida.

Mida siis sellest kõigest õppida? Hea mõte on korraks vaadelda justkui kõrvalt oma päeva ja mõelda, millised pisikesed harjumused (mida on kerge teha aga ka kerge mitte teha) on Sinu eesmärkide jaoks kasulikud ja millised mitte. Ja siis asendada kahjulikud harjumused teadlikult kasulikega. Sellisel juhul pole vaja suuri ühekordseid kihlveokampaaniaid või üliriskantseid ratsa-rikkaks investeerimisskeeme – Sa tead, et vaikselt liigud õiges suunas ja iga päev muutud järjest paremaks ja tervemaks ja rikkamaks. Jeff Olson soovitab oma raamatus näiteks enese arendamiseks lugeda iga päev 10 lehekülge investeerimise või motivatsiooniga seotud raamatut (aastas teeb see siis rohkem kui 3600 lehekülge).

Samm-sammuline juhend eesmärkide saavutamiseks vaikselt, aga kindlalt:

  • Koosta spetsiifiline ja värvikas kirjeldus, milline Sa tulevikus selles valdkonnas olema peaksid. Kindlasti koosta ka ajakava.
  • Kirjuta välja mis hinda Sa pead selle saavutamiseks maksma.
  • Koosta plaan, kuidas alustada.
  • Vali välja üks lihtsalt tehtav (hoiatus: sama lihtsalt ka mitte-tehtav!) igapäevane tegevus, mille Sa muudad oma igapäevase elu osaks.

 

8 Responses

  1. Martin

    Tere Jaak. Olen Sinu blogi lugenud ja tänan selle eest. Eestikeelseid selliseid blogisid vist väga ei olegi.. See, millest sa siin kirjutad on teema, mis mulle ka huvi pakub – nö “harjumuste kujundamine” ja positiivne isiklik areng. Ma olen järgmised head soovitused ise samas kontekstis kõrvataha pannud ja praktiseerinud:
    1. tee teadlikult “halbade” harjumuste “tegemine” nii keeruliseks ja ebamugavaks kui võimalik. Kui sa ei taha õhtul kreemikooki süüs siis ära osta kreemikooki koju.. tõenäoliselt kui isu tuleb siis sa ei viitsi lihtsalt poodi minna 🙂 jne
    2. tee positiivsete tegevuste tegemine lii lihtsaks kui võimalik. kui tahad hommikul jooksmas käia siis pane tossud ja riided voodikõrvale nii, et sa lihtsalt ei saa neist mööda.
    3. tee pigem hästi vähe korraga aga järjekindlalt. nt võta eesmärgiks joosta iga päev 5min. kui sa juba jooksma lähed siis niikuinii sa jooksed juba rohkem kui 5 min aga hea on alguses seada hästi lihtne eesmärk, mille saavutamisest saad nö positiivset emotsiooni ja momentumit
    4. parim intervall on “iga päev” või “iga kord” vms konteksti sobiv “iga”. Siis ei pea mõtlema kas täna on trennipäev, kas sellest palgast panen raha kõrvale vms.

    Kui sa teed midagi “iga päev” või “iga kord” siis ei pea otsustamisele ja mõtlemisele energiat kulutama. Väidetavalt otsustamine kulutab tahtejõu energiat, mida tuleks kasutada olulistel hetkedel kui on vaja pingutada aga mitte igapäevaste tegevuste juures.

    Igapäevased positiivsed harjumused tuleks teha täiesti automaatseks ja nii lihtsaks kui vähegi võimalik. Järgmine samm on see, et siduda oma positiivne harjumis, mingi “ankruga”. Stiilis, et kui ma teen “seda” siis peale seda teen ma “seda”. Triviaalne näide, ma joon esimese asjana peale ärkamist automaatselt 3 klaasi vett.

    A ja oma kogemusest… tasub võtta 1 asi korraga ette. Mitte, et uuest aastast ma jätan maha suitsetamise, joomise, vana naise, hakkan 5x nädalas treenima ja hullult investeerima. Pigem, et
    esialgu kujundada üks positiivne väike harjumus ja siis sellelt edasi suuremaid hakata ehitama.

    Loomulikult vahest on hea ka lihtsalt mitte jätta endale mingit ruumi vabandusteks ja oma vasak jalg mängu panna.

    Martin

    • Roosaare

      Tänan Martin, väga head ideed – midagi sellist ma olengi üritanud teha. Mul praegu hommikul selline rutiin, et ärkan kell 6.30, teen 10 min kõhulihaseid (see app muuseas tuletab ise ennast pahaselt meelde kui vahele tahad jätta!), pesen hambad, joon kaks klaasi sidrunivett, panen kohvivee keema, loen ja kirjutan 30 min kuni teised ärkavad ja siis hakkan muna praadima 😉

    • Taavi Pertman

      Inglisekeelne termin sellist tüüpi to-do “listi” kohta oli minu mäletamist mööda “If…then” (“Kui…siis”), mis peaks programmeerimisega natukenegi kursis olevatele inimestele üsnagi lihtne ja selge meelde jätta olema.

      Selle peal on ka eksperimente tehtud ja suurendab tõepoolest üsna märgatavalt ka tõenäosust, et sa reaalselt seda asja teed, mida tahad.

      Ehk sisuliselt võiks endale kirja panna nö reeglid:
      “Kui ärkan, joon 3 klaasi vett.”
      “Kui joon 3 klaasi vett ära, lähen jooksen 5 min.”
      jne…

      Kui esimene harjumus sees, siis on järgmist tunduvalt lihtsam eelmise peale ehitada, nagu eespool näites, kui tühjale kohale tekitama hakata. Sisuliselt võid sedasi omale hommikuse/õhtuse ja kasvõi päevase rutiini ehitada, mis lõpuks ongi justkui üks harjumus.

      Nõuab muidugi omajagu distsipliini ja rutiini, kui vahepeal keskkond muutub pikemaks ajaks 🙂

      Ka esimest harjumust on tegelikult lihtsam mingi olemasoleva harjumuse peale ehitada. Näiteks see sama ärkamine juhtub juba niikuinii igal hommikul ja suure tõenäosusega enamik inimestel on ka õhtul ja hommikul hammaste pesemise harjumus olemas ning tõenäoliselt juhtub ka koju tulemine alati õhtul ja ilmselt on paar söögikorda päevas, mis alati juhtuvad enam-vähem sarnasel ajal või samas kohas jne. Võimalusi on.

      Olemasolevate harjumuste muutmisel oleks aga efektiivsem tekitada uus harjumus selle vana harjumuse käivitaja ehk “triggeri” peale. St, kui sul on harjumus õhtuti kooki süüa, siis tõenäoliselt vahetult enne selle söömist tekib sul isu millegi magusa järele.

      Sisuliselt peaksid siis looma omale mingi sellise reegli:
      “Kui tekib isu magusa järele, söön õuna/teen kätekõverdusi/lähen jooksen poodi õuna järele (kui kodus pidevalt õuna pole ja ikka koogi kallale kipud minema :D)…”

      Väga hea raamat selle kohta oli Charles Duhiggi “The Power of Habit”. Kui lugenud pole ja teema huvi pakub, siis soovitan:
      http://charlesduhigg.com/the-power-of-habit/

      Aga Jaagu teema peale, et väikeste sammudega saab küll üsna edukalt pikas perspektiivis asju muuta. Samas mõne asjaga tasub ikkagi päeva pealt lõpparve teha. Eriti selliste asjadega, mis võivad suurt kiusatust tekitada.

      A la, kui sa ikka ei suuda koogist eemale hoida, siis idee, et ma täna söön poole vähem, üldiselt ei tööta pikas perspektiivis, kui sa tead, et paari meetri kaugusel on veel kooki ja hammas on verel 🙂

      Alati tuleb ette raskemaid päevi päevi, kus tahtejõud on madal või edukamaid päevi, kus mõtled, et võiks end premeerida jmt. Halvimal juhul tekib mõnel ka see “What-the-hell” efekt, mille puhul inimesed, kes võtsid ühe ampsu kooki lisaks, vaatavad seda kui totaalsed ebaõnnestumist koogisöömise vähendamisel ja mõtlevad, et vahet pole, kui juba, siis juba ning söövadki terve koogi ära…

  2. Ahti

    Kyosakil oli ka sarnane ütlemine: inimesed ülehindavad seda, mida nad suudavad lühikese aja jooksul teha ja alahindavad seda, mida nad suudavad pika aja jooksul teha.

  3. Annan oma jalgratta ära… | Kuidas saada rahaliselt vabaks?

    […] Kirjutasin oktoobri lõpus, et targem on parenduda vaikselt, mitte suure pauguga. Nüüd on sellest paar kuud möödas ja vaikse parendumise asemel on hoopis kehakaal vaikselt juurde tiksunud. Pärast Tenerifet istub see stabiilselt 93-94 kilo juures (oma roll muidugi igapäevastel kätekõverdustel, muskel kaalub ju rohkem kui pekk 😉 ) […]

Leave a Reply

Your email address will not be published.