Märts (ja veebruar) 2022 kokkuvõte

Nii, lõpuks on veidi aega, et möödunud kuu (ja tegelikult ka veebruar) kokku võtta. Ikka uskumatud sündmused on vahepeal toimunud – no kes oleks osanud arvata (kui Leo Kunnas välja jätta), et meil on sisuliselt naaberriigis suuremahuline sõda ja miljonid lapsed otsivad uut kodu. Seoses Leo Kunnasega otsisin uuesti välja tema prohvetliku raamatu “Sõda 2023”, mida soovitan kindlasti lugeda. Saate teada, mis on termobaariline moon, miks Eestil pole pointi suuri sõjaväebaase ehitada ja miks sõdurid peaksid olema metsas, mitte kasarmus. Seal tegelikult toimub väga sarnane Ukraina-Venemaa sõda nagu täna, lihtsalt raamatu-Venemaa on oluliselt tugevam ja jultunum ja ründab korraga ka NATO-t ja Norrat. Vaadates sõja arengut, siis mul on tunne, et selliseks sõjaks seal küll ei rammu ega ka motivatsiooni ei ole…

Sõja ja aktsiaturgudega seoses õnnestus mul 24. veebruaril taaskogeda 13. märtsi 2020 emotsioone. Nimelt lendasime just sellel päeval perega Tenerifele puhkama. Lennujaamas pakuti kiluleiba ja kama ning tegime veel võllanalja, et ehk ei saagi enam kodumaale tagasi. Kui 2020. aasta kevadel oli mul ka LHV-s võimenduslaen lahti, siis seekord oli õnneks stressi poole vähem. Lisaks oli ju Eesti aktsiaturg kinni. Küll aga oli ülejäänud maailm paanikas (hoolimata asjaolust, et kõik olid seda sõda justkui ette näinud – isegi Cramer oli paar päeva varem eetris kindel, et Kiiev võetakse 2,5 tunniga ära ja see kuidagi maailmamajandust ega aktsiaturge ei mõjuta…). Bitcoin kukkus üle 10%, aktsiad olid ka kõik tumepunased. Ainukesena rallis nafta ja sellega seotud ettevõtted. Kandsin enne lennukile minekut oma IB kontole igaks juhuks raha juurde, sest meeles oli varasem kogemus, kui ärevatel aegadel tagatisnõudeid suurendati. Lisaks tuli traditsionaalne kõne Maidole ka, et kuule, ole hea kanna veidi pappi kontole tagasi 😉 Kõhus jälle keeras ja suhteliselt rõve oli infosulus lennata. Õnneks käisime Kopenhaagenis tankimas, nii et sai seal kiiresti uudiseid lugeda (Eestiga oli kõik korras; raha oli kontole juurde vaja kanda). Tõmbasin endale telefonisse Twitteri ja järgmise nädala veetsin rattaga mägedes asemel hoopis ninapidi Twitteris. Tohutult sai ka tehinguid tehtud, põhimõtteliselt iga kord, kui ma kontole sisse logisin IB-s, sai mingi put jälle ka müüdud (peamiselt OXY-le, Berkshirele ja Virtule).

Reisist väärib äramärkimist veel eelviimasel päeval baarist tellitud Aperol Spritz (kuna joogid olid tasuta, siis sai üldse palju igasugust kraami tellitud). Asetasin selle ilusti koos barraquitoga arvuti kõrvale, kuni Hugo tuli sülle ronima ja Aperol arvutile kukkus. Kiirelt selgus huvitav fakt MacBook Pro kohta – nimelt võtab see arvuti õhku (või Aperoli) läbi klaviatuuri ning umbes 30 sekundiga oli arvutiga ühelpool. Eestis sain selle eest poes 30 eurot krediiti ja oma faile kõvakettalt taastades avastasin, et viimane backup oli tehtud jõulude ajal. Nii, et päris mitu päeva läks lihtsalt vanade asjade uuesti tegemisele. Nüüd olen targem – hoiangi asju iCloudis!

Reisil juhtus ka selline põnev asi, et veebruari lõpus jõudis kätte minu viimane “tööpäev”. Nimelt olin ma viimased kakskümmend aastat olnud ühel või teisel moel seotud sellise ettevõttega nagu Southwestern. Alguses raamatumüüjana, siis meeskonnajuhina, siis müügijuhina ja viimased kolm aastat kohaliku müügiettevõtte juhina. 28. veebruar oli lepingu järgi viimane päev, kui ma ametlikult veel selle ettevõtmisega seotud olin ja kuidagi juhtus nii, et olin sellel päeval Tenerifel. Seega mingit erilist tunnet ei olnud, aga natukene imelik ikka. Tegin hoolsalt juba reisiplaane ja mõtlesin järgmistele etappidele elus. Kui päris aus olla, siis olin korraks (paar päeva) väga põnevil ka päris palgatööst. Uurisin juba värbajalt täpsemaid tingimusi ja kujutasin ette, kui ägedad suve- ja talvepäevad saavad olema (tegemist oli Eesti ühe suure finantssektori ettevõttega). Kuni mu abikaasa tuletas mulle meelde, et “päris” tööl ei saa päeval kell 11.30 spinningus, kell 13.00 Scandiumi finantskoosolekul või ilusa ilma puhul metsas suusatamas käia. Et seal on ajalised reeglid. Sain aru, et kahjuks olen “päris” tööks juba liiga rikutud ja jätsin selle mõttega hüvasti. Keskendusin hoopis Everausi kapitali kaasamisele (see on läinud väga edukalt, kaasasime 2 miljonit eurot – ilmselt peagi tuleb mingi pressiteade ka!).

Aga lõpuks jõuame ka märtsini. Kuu suurima sündmusena tooksin välja isa ja Jakoga Dubais käimise. Olime aastaid rääkinud, et tahaks kunagi Burj Khalifa ikka ära näha ja tegelikult oli mul olnud plaan ka EXPO-le minna. Aga nagu inimesed ikka, siis oli kogu aeg mõte, et aega on, küll jõuab. Kuni sain aru, et tegelikult ei ole aega, expo lõppeb ära 31. märtsil. Sama asi muuseas Berkshire miitinguga – juba aastaid on see ämbrinimekirjas mul ootel, aga kiiret pole olnud. Nüüd lõpuks sai ka sinna pilet ära ostetud! Siinkohal pean tunnistama, et oma senisest juhirollist loobumine ning raamat “Die with zero” aitasid mul sellest edasilükkamisest üle saada. Dubai reis oli eluäge! Linn ise oli super – läksin sinna oma varasema Qatari kogemusega, kuid tegelikult oli tegu rohkem Miamiga. Nagu USA, aga uuem, puhtam, ilusam, ägedam! Ja Expo oli ka super – kuigi meie kolm päeva kohal oli ilmselgelt liiga vähe. Siiski suutsin viimasel päeval seal erinevate riikide paviljonide vahel ringi jalutades (õhus erinevate toitude lõhnad ja kõrvus erinevate riikide muusika) tunnetada omapärast maailma ühtekuuluvuse tunnet (see oli mul meeles keskkooli ajast, kui Juventega Euroopas noorte kogunemistel käisin). Expost võiks lausa omaette loo kirjutada, aga ütleme nii, et kes pole käinud, siis soovitan väga! Saab aru, et maailm on suur, lai ja väga ilus.

Nii, aga lõpuks jõuame ka rahalise teemani. Tuleb taaskord tunnistada, et raamat “Die with Zero” on viimastel kuudel mu käitumist mõjutanud ning olen mõned investeeringud rahaks teinud (ja paarist võimalusest loobunud). Viimase 10+ aasta jooksul pole mul sellist olukorda olnud, et raha on kontol rohkem kui võimenduslaenu. Hetkel ka ei ole, kuid olen sellele lähemal kui kunagi varem. Ja kohe kuidagi puhtam, kuivem ja kindlam tunne on!

Kui varaklasside kaupa vaadata, siis ei saa kuidagi ümber aktsiatest. Naljaga pooleks võib öelda, et olen pärast töölt lahkumist keskendunud aktsiaturule. Aga ega ei saa mind ka süüdistada – tõesti põnevad ajad on olnud! Olen omajagu panustanud naftafirmadele, sõjatööstusele ning Virtule. Senini on kõik positsioonid täppi läinud, lisaks on Berkshire ka kõikide aegade rekordtasemel. Pole siis imestada, et tootlus on olnud väga hea. Märtsis oli portfelli tootlus üle 12,6% ja aasta algusest on aktsiad ligi 30% plussis. Arvestades, et indeksid on endiselt miinuses, võib selle üle igati rahul olla. Suurima panuse ja fookuse on võtnud OXY, mis pakkus minu meelest ikka väga uskumatut võimalust. Kõigile oli näha, et Buffett ostab ettevõtet kokku, nafta hind läks üle 100 dollari ja ettevõte on 2–3 kvartaliga võlast sisuliselt vaba. Korjasin kokku üle 2000 aktsia ja müüsin ohtralt nii putte kui ka calle.

Laenudes eriti aktiivne ei olnud, välja sai antud teine voor Elvasse hüpoteegiga tagatud laenu. Aprillis on taaskord plaanis kokku panna üks Planet42 laenuring ka. Kes huvitatud, võib mulle kirjutada. Intress 14% aastas ja igakuine väljamakse.

Kinnisvaras oli kaks tähtsündmust. Esiteks sai lõpuks valmis Kinnisvaraga rikkaks saamise õpik 2.0 ja korraldame raamatu valmimisele kaasa aidanud investoritega koos ka ühe koolituse 10. aprillil. Otsime üheskoos vastust, et kas ka täna on võimalik kinnisvaraga rikkaks saada ja mis ootab ees meie üüriturgu. Tasub kuulama tulla – rohkem infot on siin.

Teiseks aitasin Everaus Kinnisvaral tõsta omakapitali. Kaasasime kokku kaks miljonit eurot ja meiega liitus enam kui 50 uut osanikku. Oleme aprillist alates ka rahvusvaheline ettevõte – meil on investoreid neljast riigist ja omandasime ka oma esimese Läti projekti. Järgmine plaanitud samm on aktsiaseltsiks muutumine ja 2024–2025 tahame oma aktsiad tuua ka börsile. Selleks ajaks võiks ettevõtte väärtus olla vähemalt 40+ miljonit eurot.

Aprilli on mul ka põnevaid uudiseid – nimelt alustan ühe uue ettevõtte kapitali kaasamisega ning vahetasin oma pikaaegse kaaslase uuema mudeli vastu välja. Aga kõigest sellest lähemalt juba järgmises postituses – seniks soovime kiiret sõja lõppu ja aitame üheskoos pagulastel Eestisse sisse elada!