Kaks lihtsat ideed II samba parandamiseks

Minu isa sai 4. veebruaril 63 aastat vanaks ja võiks justkui teenitult pensionile minna. Ta aga ei tee seda. Vähemalt mitte II fondi raames. Miks? Sest hetkel puudub vähegi mõistlik võimalus sealt raha välja võtta. Ja nii jääbki II sammas “virtuaalseks”, sest seda elukindlustuseks konverteerides kaotad kogutud põhisumma ja fikseerida oma II samba pensioniks surmani ca. 30 eurot kuus ei tundu eriti tark tegevus. Meenutame veidi lähimineviku – kas mitte kõigest paar aastakümmet tagasi polnud 30 krooni sama suur raha nagu täna on 30 eurot. Viimastel aastatel on inflatsioon raugenud aga eeldada järgmisteks aastakümneteks nullilähedast inflatsiooni (ja vaadates samal ajal käimas olevat varade inflatsiooni ja rahatrükki) tundub veidi sinisilmne.

Kuidas oleks kõige mõistlikum pensionifondist raha välja maksta? Miks mitte sama moodi, nagu see sinna koguti – ajas hajutatult, müües pidevalt väikese jupi oma osakutest. Kui riik on mures, et osadel inimestel saab pension nii liiga kiiresti otsa, siis võib ju panna näiteks 5% ülempiiri – ehk ühes aastas ei tohi rohkem osakuid müüa kui 5% koguväärtusest. Arvestades, et fondid teenivad ajas ka lisatootlust, võib nii juhtuda, et kogutud põhisumma väga oluliselt ei vähenegi. Eriti kui raha hoida minimaalsete tasudega indeksfondides.

Siit koorub välja teine idee – võimaldada inimestel raha koguda odavates indeksfondides. Oleme ausad, nagunii üritab turust väga erinevat tootlust ja aktiivset fondijuhtimist praktiseerida üksnes LHV. Võttes selle eest ka keskmisest kõrgemaid haldustasusid. Täielikult on aga turult hetkel puudu odavate teenustasudega (no näiteks 0,5% või vähem) aktsiafondid. Isegi kõige odavam (ja suuremate mahtudega) aktsiafond Swedi K4 võtab investoritelt 1% teenustasu ja investeerib ikkagi üksnes 75% aktsiatesse. Aga 34 aastase inimesena (kellel on aega koguda 30+ aastat), kes on aktsiaturgude ajalooga kursis, tahaksin ma ajas hajutatult investeerida 100% aktsiariski võtvasse globaalsesse indeksfondi. Kui on üldse üks pikaajaline investeering inimese elus, siis on selleks kohustuslik II sammas, mida ei saa vahepeal hirmust müüki panna ja reeglina ei saa isegi makseid peatada (kui just töötuks ei jää). Igaüks võib ise Excelis arvutada kui suure erinevuse teeb 0,5% teenustasu erinevus 30-40 aastase kogumisperioodi jooksul. Kreisiraadiot tsiteerides: vähe ei ole!

Miks turg odavat fondi ei paku? Sest pole vajadust. Inimesi saab ühest fondist teise loksutada agressiivse müügitöö ja “hirmutamisega”. Ja tundub, et konkurentsist hoolimata jagub pirukast kõigile. Sest tänaste pensionipakkujate eesmärk ei ole maksimeerida pensionäride kogutavat vara. Ei, eesmärgiks on teenida ettevõttele kasumit. See, et vara selle käigus kasvab on tore, aga ei pruugi olla primaarne. Selles pole muidugi midagi halba – me kõik võime osta Swedi, SEB, Nordea ja peagi ka LHV aktsiaid ja ka ise kõrgetest haldustasudest rõõmu tunda. Aga oleks vaja ka asutust, mille eesmärgiks oleks võimalikult suure pensionivara kogumine. Sellest tulenevalt oleks kõige parem mudel midagi Vanguardi sarnast. Asutus, mis tegeleks pensioniraha haldusega, kuulukski nendele samadele pensionäridele. Midagi pensionikolhoosi sarnast siis. Ja haldustasude eesmärk ei oleks kasumit teenida, vaid katta tegevuskulud. Nii jääks rohkem raha pensioni jaoks, mida saaks siis 100% aktsiariskiga fondis aastakümneid kasvatada ja seejärel tõsta konservatiivsemasse, 50/50 fondi (päris ilma aktsiariskita ei kujuta ma ka 20+ aastast pensionipõlve ette) ja hakata sealt 5% aastas seda soovi korral välja maksma.

Lähemalt saab lugeda praegustest väljamaksete võimalustest siit.

Loe ka eelmist pensioniteemalist postitust.