2023. aasta kokkuvõte – veerand sajandit investorina

Oli kirev ja äge aasta!

Käes on juba 7. jaanuar, oleme eelviimast päeva Floridas, naised läksid poodlema ja meie Veikoga teeme arvutis aega parajaks. Lapsed hullavad meie Airbnb maja mängutoas, mida Leonard tõsimeeli ChuckNCheeseks kutsub. Nii, et igati paras hetk eelmise aasta kokkuvõttega algust teha. Arvutasin näppudel, et minu esimesest “päris” investeeringust (Eesti Telekomi IPO 1999. aasta jaanuaris) saab peagi mööda juba 25 aastat – ehk siis olen olnud börsifimades aktsionär juba tervelt veerand sajandit! Siit ka meeldetuletus kõikidele, kes millegipärast usuvad, et investeerimisega saab kiirelt rikkaks – liitintress hakkab korralikult tööle ikka pigem 15-20 aastaga ja minul oli 2023. aasta alles kuues aasta kui ma passiivselt teenisin rohkem kui parimal aastal aktiivselt toimetades (minu rekordiks jäi 2013. aasta kui teenisin ligi 250 000 dollarit ehk 190 000 eurot). Samas on liitintress tõeliselt äge, sest hoolimata asjaolust, et minu kulud olid ilmselt 2023. suuremad kui kunagi varem (näiteks saab ka RSÕst lugeda, et 2023. juulis oli meie pere kulud enam kui 10 000 eurot ja midagi erilist nagu ei ostnudki), kasvas minu puhasväärtus ikkagi aastaga suuremaks.

Kui peaks aasta paari sõnaga kokku võtma, siis ilmselt ongi selleks reisimine ja elamuste ostmine – nagu suvisel Investeerimisfestivalil ka räägitud sai, siis 2022. aasta veebruaris loetud Sure Nullis pani mind korralikult oma raha harjumusi ümber mõtestama ja tuletasin endale meelde, et nii nagu ei ole hea olla kapitali kogumise faasis 50% Klubi asemel 10 või 20% klubis, ei ole hea ka hilisemas faasis olla 80-90% Klubi liige. Nii, et katsume ikka hoida seda 50% Klubi joont nii mäkke ronides kui ka mäest laskudes…

Aastat alustasime pere ja sõpradega Gran Canarial ja sealt põrutasime suhteliselt otse Rukasse suusatama. Veebruari lõpus kolisime pere ja sõpradega Taisse ja olime seal kuni märtsi keskpaigani. Koju tagasi jõudes tõid lapsed lasteaiast sellise viiruse, et kaks nädalat oli eluisu kadunud. Olin juba hirmul, et pikalt planeeritud (eelmine kord jäi mul see koroona tõttu ära) rattalaager on jälle ohus, kuid otsustasin 1. aprillil sinna ikka ilma hääleta kohale minna. Maria põrutas sama ajal kaheks nädalaks Balile fotolaagrisse ja nii olime tõelised aasta vanemad, kes jätsid oma võsukesed kaheks nädalaks omapead. Igati hea otsus – kõik said hakkama ja rattalaager oli elu äge! Hispaaniast tulles käisime Jakoga Rootsi kruiisil ja oligi aeg Madisega Omaha poole teele asuda. Sain viimast korda näha elusat Charlie Mungerit, tegime Challengeriga korraliku roadtripi ja veetsime Chicagos lõbusalt aega. Tagasi Eestisse jõudes põrutasime kohe järgmisel päeval uuesti lennukile ning läksime oma sõpradega koos tähistama Nizzasse Maria 40. aasta juubelit. Sealt tagasi jõudes oli Jakoga Roheliste Rattaretk, siis Tartu rattaralli ja siis lõpuks juunis sai niisama ka Eesti suve nauditud. Sekka mõni kontsert, Investeerimisfestival ja korralikult rattasõitu. Juulis käisime vennaga Saksa Alpides, mis oli ilmselt üks 2023. aasta ägedamaid reise ja minu jaoks suur üllatus, et Euroopa nii äge on. Augustis lendasime perega kuuks ajaks Kaliforniasse. See reis oli selline, et lõpuks oli nii autosõidust kui rahvusparkidest ikka korralik kopp ees. Maria teatas, et temale igasugustest ühistest pere roadtrippidest aitab ja ostustasime, et väga okei on ka väiksemate seltskondadena reisida või kui koos terve perega, siis on abiks, kui paar lastega pere on veel reisil kaasas. Eelnevast tulenevalt otsustasime oktoobrikuise koolivaheaja Hispaania asemel veeta hoopis Kuressaare SPA-s, mis oli igati hea otsus – lastele väga meeldis ja endal ka närv puhkas. Lisaks toimus minul kiire tööreis Milaanosse, käisime Scandiumi tiimiga kohaliku arhitektuuriga tutvumas. Novembris toimetasin kodus rattaga virtuaalsõitudel ning nautisime ilusat talvist ilma. Siis olidki jõulud ja 24. detsembril lendasime nelja perega Floridasse ja sealt edasi Tulumi aastavahetust veetma. Vot nii see aasta läks! Kui nüüd seda kokkuvõtet lugeda, siis tundub, et üks reis ajas teist taga, kuid tegelikkuses oli pigem tunne, et midagi nagu ei toimu ja tahaks juba kuhugi reisile ;)) Siit koorub välja ka üks vastuväide, mis mul Sure Nullis raamatut lugedes tekkis – nimelt propageerib autor Bill, et raha abil tuleks maksimeerida elamusi ja neid maksimaalselt oma graafikusse kuhjata. Mul endal on aga tunne, et nagu kõige muuga, siis kehtib ka siin piirkasulikkuse teooria ja kui esimene ühine reis perega on igati meeldejääv ja äge, siis viies reis järjest on juba selline, et kõigil on üksteisest veidi villand… sama kehtib ilmselt ka rahvusparkide ja kõige muu osas.

Kui nüüd eelnevat paragraafi lugeda, siis tekib endalgi küsimus, et kuhu see töö ja raha teenimine ajaliselt mahtus. Aga näe, tegelikult mahtus küll! Kuigi ametlikult olen ma siiski viieaastasel sabbaticalil olev noor pensionär. Nagu ma väiksena oma isalt õppisin, siis töö ja puhkuse saab omavahel niimoodi ära siduda, et kõrvaltvaataja ei saa arugi, kummaga parasjagu tegeled. Nii sai tegelikult töökalt toimetatud nii Scandiumis, Everausis kui ka Leguar Capitalis. Aasta lõpus tuli trükist uus “Rikkaks saamise õpik” ja järgmisel aastal saab lõpuks valmis ka “Ettevõtlusega rikkaks saamise õpik”. Viisin jaanuaris läbi ka kuuest osast koosneva rahakoolituse ja korraldasime septembris traditsionaalse kinnisvaraseminari. Raamatutest teenisin Apollost ja Rahva Raamatust aastaga veidi alla 40 000 euro, teist samapalju tuli otse läbi oma veebipoe müües. See on siis käive, kulud maha. Tegin mõned üks-ühele konsultatsioonid ka, kuid eriti järjepidev nendega ei olnud. Lisaks veel kümneid esinemised koolides ja ettevõtetes… Uuel aastal tõmban sellele veidi pidurit ja annan teatepulga nooremale (Miljonineiu) ja vanemale (Raivo Hein ja Rahakratt) generatsioonile üle. Katsun keskenduda rohkem skaleeritavatele tegevustele nagu uue raamatu kirjutamine või investeerimisinfot pakkuva keskkonna rajamine. Lisaks on nii Scandiumis kui Everausis põnevad projektid pooleli, et ei jõua kontorisse jõudmist ära oodata 😉

Aga liigume vaikselt raha- ja investeerimisteemade juurde ka. Üle hulga aja oli mul 2023. tehtud nii endale kui ka oma peamisele ettevõttele (Leguar Capital) korralik ja detailne eelarve. Kui 2022. aastal maksin endale esimest korda dividende (20 000 eurot), siis 2023. aastal tegin seda lausa kolm korda ja kokku summas 50 000 eurot. Hea harjumus ja hea panus ka riigile nii tulu- kui ka varem või hiljem käibemaksu näol. 2024. aastaks olen pannud eesmärgiks maksta lausa 100 000 eurot, seda osaliselt ka sellest tulenevalt, et 2025. aastal tulumaksumäär kerkib. Ootaks korralikke panuseid dividendidena ka oma osalusega ettevõtetest.

Juba aastaid mõõdan ma kõige täpsemalt oma igakuist puhasvara (varad-kohustused ehk NAV) muutust ning passiivset sissetulekut. NAV kasvas aastaga 13%, jäädes alla nii SP500-le kui ka varasematele aastatele. Üldse on see kõige kehvem tulemus 2007. ja 2008. aasta järel (siis oli NAVi kasv vastavalt 5% ja -13%). Aga tulenevalt liitintressi loogikast oli NAVi absoluutne kasv eurodes siiski viimase 20 aasta paremuselt neljas tulemus (jäädes küll alla nii eelmisele kui ka üle-eelmisele aastale). Passiivse tulu osas oli aga tegemist kõige aegade rekordiga ja nagu juba detsembrikuu kokkuvõttes sai mainitud, teenisin üksnes detsembris rohkem hõlptulu kui 2006-2012 kokku. Terve 2023. aasta peale aga laekus  passiivselt sama palju kui perioodil 2006-2016 kokku ja ligi kaks korda rohkem kui ma ise aktiivselt sebides suutsin teenida. Selle põhjuseks on kaks asjaolu – esmalt juba korduvalt mainitud liitintress – olles 50%+ Klubis, kasvab kapital laias laastus iga aasta suuremaks. Teiseks aga olen aasta-aastalt teadlikumalt liikunud kapitalikasvu ootuselt rahavoogu pakkuvatesse investeeringutesse.

Kui passiivne tulu laiali lüüa, siis 86% sellest moodustas intress, 9% dividendid ja 5% üüritulu. Päris kõvasti kaldu, kuid mulle sobib. Ühtegi üksikut suurt võitu eelmisel aastal ei tulnud, kui midagi eraldi välja tuua, siis ehk esimene väljamakse minu SW viisaastaku makseplaanist. See raha (ca 70 000 eurot) kulus suuresti reisimise peale ära. Oma strateegilisi osalusi Scandiumis või Everausis eelmisel aastal ümber ei hinnanud ja ükski idufirma ka suurt exitit ei teinud. Müüsin aasta jooksul maha oma osalused Hagenis, Grab2Go-s ja suuresti ka Ampleris. Esimese kahega olin plussis, Ampleriga aga suutsin isegi kahjumit saada. Niipalju siis sellest, et ära müü võitjaid – vahepeal oli see positsioon mul enam kui 8x üleval ja väärt enam kui 100 000 eurot. Õnneks võtsin omajagu kasumit 2020-2021 välja ka, kuid kokkuvõttes ikkagi korralik pettumus.

Aastaga võib rahule jääda!

Aktsiaportfellid olid 180 kraadi võrreldes eelmise aastaga. Kui 2022. kasvas eraisiku portfell IBs 22% ja RWMi portfell oli -6%, siis 2023. olid tulemused vastavalt +2% ja +67%. Ja ka üksikute positsioonide lõikes oli suuresti 2022. aasta peegelpilt – tollane suurim langeja Meta oli 2023. aasta suurim tõusja; tollane suurim võitja OXY aga tõi 2023. aastal pigem miinust. Panin 2023. aastal oma eraisiku portfellis pärast tuludeklaratsiooni täitmist päris palju väikseid positsioone kinni ja keskendusid rohkem RWMi kontole. Absoluutnumbrites tuli suurim tootlus Berkshirest, Metast ja Aroundtownist. Suurimad kahjumid aga Baba, Bidu, Tellurian ja DigiDoc. Optsioonimüügis lõikasin suurimad kasumid OXY “Buffett hoiab hinda 60 juures” tehingutega, lõviosa optsioone aegub 19. jaanuar ja seega ei taha veel ära sõnuda, aga usutavasti tuleb sealt ikkagi korralik kasum. Samuti aegub poole miljoni eest (alusvaras) Berkshire lühikesi müügioptsioone, mis taaskord korraliku kasumi tõid. Kahjumit sain aga eelkõige kaetud Meta lühikestest ostuoptsioonidest – aga kutsume seda kahjumi asemel vähendatud kasumiks 😉

To be continued…

 

6 Responses

  1. Joosep

    Pole paha… Olles ise esimese 5 aasta juures investeerimisega, siis hea motiveeriv “kadedus” tuleb seda artiklit lugedes. Ootan ka seda liitintressi effekti, millest hetkel tänu mr euriborile raskem aru saada 😀
    Kas Ampleri vastu usk on täiesti kadunud, et osaluse kahjumiga maha müüsid? Ise otsustasin hoida ja veidi põhjast isegi juurde võtta. Samas jah risk kõik kaotada on üsna suur.

    • roosaare

      Tore kuulda, kadedus võib olla positiivselt motiveeriv jõud 😉 Oluline on kindlasti protsessi ka nautida ja uut tulu teenida valdkondades, mis endale põnevad.
      Ampleri osas jah, selle valuationiga pigem usk kadunud + maksuvõlad jms.

  2. feiko ulmer

    tulu ja käibemaks? naljatilk. kuhu jäi sots maks? lasid maksud sirgeks ju. äkki maksaks endale hoopis stat ameti antud valdkonna keskmist palka?

    • Jaak Roosaare

      Mul on kaks osalise koormusega töökohta (Scandium Kinnisvara ja Leguar Capital), usun, et kui täistööajale taandad, siis keskmisest oluliselt kõrgem palk. Pole eriline sotsiaalmaksufänn kunagi olnud ja hindan oma vaba aega rohkem kui palgatulu. Aga see probleem, et paljud ettevõtjad ja investorid maksavad endale miinimumilähedast palka, olen nõus, et eksisteerib ja on laialt levinud.

  3. kk

    Imetabane aasta, pidi ju kriis tulema!
    Neid numbreid vaadates tekib küsimus mis proportsioonides valuutasid hoiad. Põhiline EURi allikas on palk ja dividendid ma eeldan ja investeerimistulud paigutad USDs edasi?

    Hakkasin vaatama palju non-stop reisides/elades/eri valuutades aktsiaid ostes konverteerimisele kulub, iga liigutusega pool kuni kaks protsenti kadunud. Palk tuleb dollaris seega USD otse investeerimiskontole parandab olukorda aga NOK nt on alati häving.
    Kui EURile saab kohalikes pankades mõistliku arvelduskonto intressi siis USD seisab nulliga sest edasi-tagasi konverteerimine läheb kalliks.
    Lähiajal üle 100k USD vaja EURiks teha, salanippe peale Wise?

    Vb see juba RSÕs lahatud, ei ole hetkel koopiat käepärast.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *