Kirjutasin oktoobri lõpus, et targem on parenduda vaikselt, mitte suure pauguga. Nüüd on sellest paar kuud möödas ja vaikse parendumise asemel on hoopis kehakaal vaikselt juurde tiksunud. Pärast Tenerifet istub see stabiilselt 93-94 kilo juures (oma roll muidugi igapäevastel kätekõverdustel, muskel kaalub ju rohkem kui pekk 😉 )
Aastavahetusel panin goalidesse kirja, et olen oma 33. sünnipäevaks 85 kilo või vähem. Ja nüüd otsustasin, et panen ikkagi selle eesmärgi saavutamiseks endale veidi vunki juurde – liiga lihtne on muidu mõelda, et “aega veel on”.
Niisiis, allkirjastasin pidulikult nädalavahetusel lepingu, et kui ma 85 või vähem sünnipäevaks ei ole, siis annan oma võistlusratta Janarile, kes selle üle kindlasti head meelt tunneks. Kujutan juba ette, kuidas Janar võidukalt naeratades selle ratta mult ära võtaks ja minu asemel metsas võistlemas käiks…. brrrr…. Igatähes olen nüüd hoopis rohkem motiveeritud 😉
Jagasin eesmärgi ka alam-eesmärkideks (see muide on kriitiline osa eesmärkide saavutamisest) – veebruari lõpuks pean olema taaskord 90,xx kg ja 15. märtsiks vähemalt 88 kg või vähem. Ühtlasi jagasin oma 10 000 kilomeetri eesmärgi osadeks – veebruariks on eesmärk saada kokku vähemalt 500 km.
Roosaare
Lõplikuks kaaluks jäi siis 84,6 ja ratas jääb alles. Suureks abiks oli Bikram jooga 😉