Dave Ramsey on koos oma tütre Racheliga saanud valmis uue raamatu nimega “Smart Money, Smart Kids”, mis annab juhiseid, kuidas teha nii, et lastest kasvaksid targad raha haldajad ja perekonna rikkus uue generatsiooni abil õhku ei haihtuks. Kuna kasvatan ka ise nelja aastast jõmmi, siis on teema minu jaoks päris oluline ja mõtlesin veidi mõtteid jagada (ja ka lugejatelt ideesid koguda). Tegelikult ootaks antud teema ka Eesti raamatuturul põhjalikumat kajastust (ehk aitaks see ka igasuguseid Astroloogilisi abimehi ja reisiraamatuid vähegi edetabelitest kõigutada). 😉
Kõige olulisem reegel laste ja raha osas (see kehtib muidugi üldse igasuguse kasvatuse osas) on, et lapsed kopeerivad seda, mida nad NÄEVAD, mitte seda, mida neile õpetatakse. Võid oma nelja-aastasele lõpmatuseni rääkida, et söögi kõrvale ei loeta, kuid kui Sa ise seda teed, siis on peagi ka lapsel raamat supikausi kõrval (ma ise omakorda õppisin selle harjumuse oma isalt…). Sama põhimõte kehtib ka rahaharjumuste puhul. Nii, et esimese asjana tuleks korra peeglisse vaadata ja mõelda, kas Sinu rahahaldus on kopeerimist väärt.
Dave Ramsey õpetab, et oluline on lastele selgeks teha, kust raha tuleb (raha tuleb kui teha tööd) ja näidata kuhu raha läheb (peaks minema kolme kohta: sääst/investeerimine, andmine/heategevus ja tarbimine/kulutamine). Laps peaks saama taskuraha tehtud lisatööde eest (mitte niisama) ja seda raha tuleks õpetada jagama kolmeks eesmärgiks. Lisaks tasulistele töödele peaks lapsel olema tööd, mis on nö. osa igapäevasest elust ja mille eest eraldi taskuraha ei maksta (näiteks voodi ära tegemine, oma toa korras hoidmine jne). Heade hinnete eest ma ise lapsele raha ei maksaks (sest ega head hinded iseenesest ju leiba lauale ei too…).
Kui ma ise lapsena taskuraha sain, siis oli ainukeseks tingimuseks see, et pidin iganädalaselt täitma oma “arveraamatut” ja pidama tulude/kulude kohta täpset arvestust. Raha kulutasin ma eelkõige Legode ostmiseks ja välja laenamiseks. Lisaks isalt saadud taskurahale teenisin ise veidi juurde pudelite viimise ja poest saadud sentidega. See on muuseas päris hea nipp, mida lapsele õpetada – teha kokkulepe, et poest tagasi saadud sendid võib laps endale jätta. Mind õpetas see peast arvutama ja ühtlasi olin alati valmis rõõmuga poodi minema.
Minu pojal Jakol on hoiupõrsas, mis vahest ikka “süüa nõuab”. Mingi hetk avastasin, et Jako käib minu sahtli kallal, et sealt münte võtta ja neid põssale viia. Pidasime pika jutuajamise, et päris iseseisvalt issi sahtlist raha võtta ei tohi ja edaspidi toidame rahapõrsast koos. Minu sõbral on seitsme aastasele pojale tehtud aga lausa investeerimiskonto isePankurisse, et siis niimoodi taskuraha investeerida. Võib vaid ennustada, milline rahaboss sellest lapsest tulevikus kasvab 😉
Poes käies pole meil veel õnneks “ostujonni” eriti ette tulnud (kui üks mänguautoostupaanika Türgi hotelli hirmkallis poes välja jätta), kuid ma juba kujutan ette, milline närvide mäng see olema saab. Ma siiralt loodan, et suudame Mariaga endale kindlaks jääda ja niisama suvalist nodi lapsele poest ei osta (eriti kui seda suure kisa ja jalgade trampimisega nõutakse!).
Kui ka Sul, hea lugeja, on mõtteid või nippe, kuidas lastele häid rahaharjumusi õpetada, siis jaga seda ka teistega!
Tauri
Ema on ikka rääkinud, et mulle ja mu õele tehti poeskäimaasi väga kergelt selgeks. Elasime nimelt maakohas ning ema ütles enne poe uksest sisenemist, et kui täna hakkate poest midagi tahtma või poes karjuma, siis on otsejoones suund poe ukse taha ja magusast ilma. Lisaks järgmine kord poodi kaasa ei võeta, vaid peab ukse taga ootama.
Tulemus oli väga eduline olnud. Kui suutsime olla mõistlikud, siis saime kommi-küpsist. Suured mänguautod või nukud olid tähtpäevade teema – sünnipäevaks, jõuluks võiksid midagi suuremat soovida. Suvalisel päeval ei olnud vajadust midagi tähistada uue mänguautoga. Töötas.
Mairo
Mul üks laps 6aa.stane. Olen õppinud, et enne kui luban tal üldse poodi kaasa tulla, panen tingimuse, et ei mingit magusa lunimist. Enamasti käib laps ikka barbie jms tüdrukute riiulite vahet, arvutist leiab mõne ilusa mänguasja, et tema tahab seda või teist. Tal on väike rahakott hunniku sentidega ja õpetan teda vaikselt kokku arvutama, kui palju tal raha on ja kui palju tal puudu on, et oma soovitud asja omale osta. Kuna väikestel lastel on KOHE saamise soov nii suur, siis üritan sellega talle selgeks teha, et ühtegi asja ei saa kohe. Selleks peab raha koguma pikemat aega. Mingi hetk tahaks vaikselt sisse tuua ka kogumise ja investeerimise teema, aga hetkel tunnen, et selleks on hetkel veel liiga vara. Mingite lisatööde eest saadav tasu on ka väga huvitav mõte, mida kaaluda kuna annaks lapsele raha küll, aga mitte niisama.