Olen alates oktoobrist marineerinud otsust, et kas osta või mitte endale uus jalgratas. Ma usun, et siit on mõtteainet ja äratundmisrõõmu ka teistele, nii et otsustasin veidi oma otsustusraskust lugejatega jagada.
Alustame algusest. Kas mulle on seda uut ratast vaja? Aus vastus on, et ei ole. Ostsin endale eelmisel kevadel korraliku ratta ja käsi südamel, saaksin ka järgmise hooaja sellega sõidetud. Miks siis üldse uue ratta ostu kaaluda? Sest ma TAHAKS endale uut ratast. Karbonraamiga, Sram XO käikudega. Ilusam ka 😉
Miks siis mitte ära osta? Sest ma tean, et ma saaksin selle 2000 eurot hoopis investeerida näiteks Tallinna Vee aktsiatesse ja teenida selle pealt 160 eurot aastas dividende. Ja kuidas ma saan rääkida alla oma võimete elamisest, kui ma ostan endale ratta, mida tegelikult vaja pole. Nii olingi valmis juba sellest loobuma ja kirjutama bogiposti “Miks ma otsustasin endale ratast mitte osta!”
Kõik see aga muutus umbes nädal aega tagasi kui käisin kuulamas Chris Adamsi loengut eesmärkidest ja nende seadmisest. Olen seda sama loengut kuulnud juba mitu hooaega ja näinud samu pilte (veinimõis, Aston Martin) aastaid. Seekord tabas mind aga keset Chris-i ettekannet mõte, et tegelikult ma ju ei raatsikski endale kunagi midagi “luksuslikku” osta. Sest ükskõik kui rikas Sa ka ei oleks, ratsionaalne valik on raha mitte kulutada, vaid ära investeerida. Aston Martini eest saaks oi kui palju Tallinna Vee aktsiaid 😉
Nii tegingi endale teadliku otsuse, et ma ei lükka enda eesmärkide saavutamist edasi, vaid otsustan teadlikult käituda vahel ebaratsionaalselt. Et ei klammerduks liigselt investeerimisesse, et ei unustaks elu nautida ja et motiveerida ennast veel rohkem pingutama.
Ostsin ratta ära! Ja mitte oma raha, vaid just ühe hiljuti laekunud intressimakse eest. Nii, et kana ma endiselt ära sööma ei hakka, aga ühest munast sai kana asemel seekord hoopis rattailudus.
Oi kuidas tahaks sellega sõitma minna! Aga ei saa, sest 1. saabub ratas alles veebruaris ja 2. lubasin ma endale (ja ka teistele), et enne ma selle iluduse seljas ei ratsuta, kui mu kehakaal pole 85 kg või vähem (sest mis kasu on kergemast raamist kui ma ise ülekaalus olen!)
Miks mitte seada endale eesmärk osta midagi ilusat oma esimese suurema laekunud passiivse tulu eest? See oleks heaks motivatsiooniks, et rohkem pingutada ja ei tekiks tunnet, et kogu see re-investeerimine toimubki üksnes re-investeerimise huvides.
Mr. Mis
Lõpuks ometi midagi mõistlikku ka siin lugeda. Muidugi sellest ei saa aru, et kui ratta saab alles veebruaris, siis vahepeal oleks võinud ju veel selle 2000 ikkagi pöördesse ajada. 😉
Roosaare
Njaah, kuna tellisin ette, siis sain letihinnast -30% 😉
Kuldar
“Vaese” inimese reegel on: tunne rõõmu väikestest (loe: odavatest) asjadest. See tähendab, et ära osta näiteks kõige odavamat šampooni, osta 5 eur kallim aga tunne ennast seda tarvitades hästi.
Nüüd see “vaesus” on suhteline. Sinu puhul on jalgratas see väike asi, millest rõõmu tunda. Abramovitšil on see ilmselt väike asi pisike luksuskaater. Aga põhimõte on sama: luba endale rõõmu tunda väikestest asjadest.
Seega tegid õigesti!
Taavi Pertman
Kui sellised ostud kipuvad süümepiinu tekitama või kardad, et ühel hetkel võid hakata nendega üle pingutama, siis selleks on ka üks teine võimalus.
Paned igast oma saadavast tulust (või intressitulust, kuidas endal soovi on) mingi konkreetse protsendi kõrvale “emotsionaalseteks ostudeks”.
Ja kui siis tekib soov uut jalgratast osta või mõnele jaburalt kallile kontserdile minna, siis võid selle raha just selleks otstarbeks kõrvalepandud raha seast võtta. Kui seal ei ole veel piisavalt, siis järelikult oled liiga palju kiusatusele järgi andnud või liiga vähe teeninud 🙂
Ei ole küll eriti ratsionaalne raha sedasi kusagil eraldi hoida, aga inimene polegi suuremalt jaolt eriti ratsionaalne, nii et võiks ju siis ka oma rahaasjade süsteemis sellega arvestada.