Olen nüüd paar päeva juba Eestis olnud ja aeg võtta kokku 2013. aasta USA roadtrip-i muljed. Alustame sellest, et väga tore oli tagasi Eestisse tulla ja isegi Tallinna tänavad ei ehmatanud seekord väga ära (sellele aitas muidugi kaasa “aklimatiseerumine” Curacao teedel…). Kui Eesti kehv suusailm välja jätta, siis on siin väga mõnus elada!
Aga nüüd veidi reisist, kokkuvõtlikult numbrite keeles: 31 päeva. 15+ erinevat hotelli. 4 rendiautot. 6000+ miili (ehk enam kui neljandik maakera ümbermõõdust!) 5 rahvusparki. 2 korda päikesepõletust. 2 veinitestimistuuri. 2 snorgeldustrippi. 1 kosmosesüstik. jne. jne.
Sain oma 100 eesmärgist täidetud 4 (Walmarti muuseum, NASA keskus, Yosemite, San Fransisco). Nägime eriliselt jumikaid puid (nende seas ka maailma suurimat, Kindral Shermanit). Sai külastatud Lääne-Ranniku eestlasi (sealjuures selline naljakas kokkusattumus, et Skypes töötav ja Palo Altos resideeruv Märt elab tegelikkuses minuga samas külas Jälgimäel, umbes 8 maja minust edasi).
Alustasin oma aegade pikimat teeretke 24. augustil Miamist, sealt sõitsin üksi Cape Canaverali NASA keskusesse (pildil on launchpad, kust startisid Apollo raketid kuule).
NASA keskus oli üldse üle mõistuse äge, iga poisi unistus! Veetsin seal terve päeva, sain katsuda kuult pärit kivi, läbi elada stardikiirenduse, näha maailma mahukaimat hoonet ja lugeda hoomamatult palju fakte kosmosevallutuste kohta.
Cape Canaveralist sõitsin edasi Pensacolasse, kus külastasin USA ühte suuremat merejalaväe muuseumit, mis tegelikkuses oli paksult täis erinevaid hävituslennukeid. Jälle midagi poistele 😉
Floridast sõitsin edasi külastama New Orleansi, kus saime kokku ka Erkiga. Veetsime kiire õhtu kuulsas French Quarter-is ja suundusime edasi Arkansase poole.
Arkansases oli meil kaks ja pool eesmärki: esiteks, külastada Hot Springsi nimelist rahvusparki, teiseks väisata Walmarti muuseumit ja kuna võimalust oli, siis süüa hommikust Eesti kohalike raamatumüüjatega.
Hot Springs on üks vähestest USA rahvusparkidest (ehk lausa ainuke!), kuhu ma enam hea meelega tagasi ei läheks – isegi kohalikud ei suutnud uskuda, et keegi viitsis 8 tundi sõita, et külastada ühte kuuma veega allikat. Aga mis Sa teed, kui see rahvuspargiks kuulutatud on…
Ilm oli Arkansases üle mõistuse kuum, korra käis tegelikult üle 110 ka ära, aga päike paistis nii eredalt, et see pildile ei jäänud. Kuna lahtist autot oli mul kasutada vaid 2 nädalat, siis ei hoolinud me kuumast ilmast ja sain nii ka oma esimese päikesepõletuse ja kaotasin esimese kihi turjanahka. Aga vähemalt sai kabriost isu täis 😉
Wal-Marti muuseom oli oodatult äge, veetsime seal Erkiga peaaegu terve päeva, lisaks põnevate faktide teada saamisele sai seal ära proovitud ka kuulus USA magustoit – float
Tegemist siis Coca-Cola-ga, millesse on pandud kaks suurt kulbitäit vaniljejäätist. Maitses suhteliselt rõve 😉 USA kokakunst üllatas meid veelgi, seda eriti hommikusöögi portsudega (enda kiituseks võin etteruttavalt öelda, et suutsin kuu ajaga USA-s seekord vaid 400 grammi juurde võtta).
Pärast Arkansast kihutasime hambad ristis 2 päeva järjest Nashville suunas, et jõuda sinna koos Läti tudengitega, et nendega üheskoos kõva laupäevaõhtune pidu alllinnas maha pidada. Pidu oli tõesti kõva, otsustasin pärast seda kange alkoholi ja eriti tekiila shottide joomise maha jätta.
Seejärel suundusime Tennessee Disneylandi, Gatlinburgi. Seal sai maha peetud paar tõsist pidu kõigi suve läbinud raamatumüüjatega ja ühtlasi matkatud Smokey Mountain nimelises rahvuspargis (sattusin sügavas metsatihnikus ka karule peale).
Pärast Gatlinburgi sai alguse minu reisi kõige väsitavam osa – sooloetapp Nashville-Miami (911 miili kui kasutada tasulist kiirteed, 1001 miili kui sõita cheap-o-style). Kuulasin iHeart Radio app-ist Dave Ramsey-t ja oleks peaaegu saanud järjekordse päikesepõletuse, kuid vihma hakkas sadama.
Miamis korjasin lennujaamast peale oma kalli abikaasa ja suundusime kiirele päevareisile Key Westi, kus käisme kohalikku kuulsat korallrahu uudistamas (Evergladesi pargis olime juba varem ära käinud). Napilt oleks jälle turjanahast ilma jäänud, aga seekord 50 SPF kreem pidas.
Järgmisel päeval lendasime aga oma põhilise eesmärgi – Kalifornia – suunas. LA-st võtsime suuna Visalia ja suurte sekvoiapuude poole. Olin mõttes valmis, et need puud on päris suured aga esimese päris sekvoia nägemine võttis siiski suu lahti. Katsusime, pildistasime, embasime ja üritasime muud moodi nende puude suurusest aru saada. Nägime ära ka 2500+ aastat vana maailma suurima (mahu poolest) puu Kindral Shermani.
Sekvoiade vaatamisest isu täis, otsustasime võtta ette väikse matka. Infoletitädi soovitas matkata Mineral King matkarajal. Ütleme nii, et seda teed enam rohkem autoga sõita ei tahaks (väiksem vääratus või kehvad pidurid oleksid võinud halvasti lõppeda). Matk ise oli aga äge – alustasime 7000 jala kõrguselt ja liikusime 9500 jala kõrgusele. Alguses arvasin, et mul on kas toidumürgitus või infarktieelne olukord – iga samm ajas iiveldama ja hingeldama, samas higi välja ei saanud. Sama haigus oli ka Marial, iga veidi aja tagant oli vaja hinge tõmmata. Hiljem saime aru, et keha polnud veel hõredama õhuga harjunud.
Järgmisel päeval külastasime Kuninga Kanjonit, kus olid ka eriti vinged vaated. Tädi infoleti taga ütles, et pole väga mõtet minna, et ega midagi muud vaadata pole, kui, et suur pragu kivi sees. Tegelikkuses oli väga võimas vaatepilt!
Sekvoia ja Kanjonipargist suundusime veidi põhja poole – Yosemite parki (seda sõna muuseas hääldatakse mite “josemait”, nagu ma arvasin, vaid “josemiti”). Hiljutine suur tulekahju oli küll lõppemas, aga veidi tossu ja sudu oli ikka taevas täis. Erinevalt eelmisest pargist oli Yosemites tunda, et tegemist on turistidele suunatud kohaga (näiteks oli laagriplatsis matkajatele pandud suured ketshupi-majoneesi-sinepitünnid, et saaks ka keset metsikut loodust traditsionaalset kuuma koera nautida).
Aga tegelikult oli park muidugi võimas – selliseid vaateid polnud enne näinud. Võtsime ette päris korraliku matka Nevada nimelise koseni, edasi-tagasi käimisele kulus kokku üle 5 tunni. Vaated olid pingutust väärt! Teel hotelli oleksime autoga tabanud ka esimese karu – umbes meeter-poolteist jäi õnneks puudu.
Järgmisel päeval külastasime Glacier Pointi, kus avanes 360 kraadi vaade kõikidele suurematele mägedele (sealhulgas kuulus El Capitan ja Half Dome). Lisaks avastasime, et meie eelmise päeva matk oli mägede suurusega võrreldes poisike ja meie arvates tohutu suur kalju (mis minu hüppepildi taustal paistab), oli väike küngas.
Üldiselt tuleb aga Yosemitesse kindlasti kevadel-varasuvel tagasi tulla, sest kõige suurem juga oli septembri keskpaigas üldse ära kuivanud. Pärast Yosemite parki oli meil plaan sõita otse San Fransiscosse, aga pool-kogemata avastasin kaartilt, et teel rannikule asub veel üks rahvuspark – Pinnacles. Võtsime selle ka ette – erinevalt eelmistest parkidest sai need mäed ja koopad läbi matkata ühe päevaga. Vaated olid aga täitsa võimsad!
Pärast päeva Pinnacles-is oli meil aga mägedest ja matkamisest ka kopp ees. Uhasime suure hooga San Fransisco poole ja külastasime teel Apple peakorterit, Steve Jobsi maja (sümboolselt kasvasid hoovis vilju täis õunapuud) ja Google kämpust (seal nägime ära ka ise-sõitva auto ja päris mitut Teslat).
Õhtuks läksime külla Raini ja Mari perele. Järgmise päeva veetsime San Franis, mis meile mõlemale Mariaga väga-väga meeldis. Võiks lausa öelda, et üks lemmikumaid USA linnasid. Juhuse tahtel oli samal ajal seal purjetamisvõistlus America’s Cup, kus Uus-Meremaa oli USA ees juhtimas 8:1 (võistlus käis 9 punktini). Ja täna (mitu nädalat hiljem) sain ma teada, et kokkuvõttes võitis siiski USA seisuga 8:9. Nii, et võimas tagant tulek!
Nägime ära ka kohustuslikud hülged ja sõime kukli seest krevetisuppi. Teel tagasi Los Angelesse käisime veel Märdil külas Skypes (poleks arvanud, et seal niipalju töötajaid on!)
Ööbisime vanas Taani linnas Solvang-is ja järgmisel päeval alustasime “Sideways” filmi põhjal veinituuri. Kella 11-ks olid Marial esimesed Pinot-d ära proovitud ja jutt läks üha lõbusamaks. Käisime Gainey nimelises veinitööstuses ka tuuril ja saime lisaks veinidele ka kõiki erinevaid viinamarjasorte proovida.
Teel LA lennujaama jõudsin kiirelt ka Vaikses Ookeanis ära ujuda ja kui poleks ekspressrida olnud, oleksime lennukist maha jäänud. LA-st lendasime tagasi Miamisse, kus veetsime reisi minu jaoks kõige raskema ja õudsama päeva – Ross, TJ Maxx, Marshalls, uuesti Ross, siis Target, siis jälle Ross jne. Õhtul veel sekka GNC, Walmart ja lõpetuseks veel väike Ross… Aga vähemalt aasta jagu riideid jälle olemas! Enne magama minekut käisime veel Pikasarvepubis ribisid hävitamas…
Miamist lendasime veel 3 päevaks Curacao saarele, et saada viimane päike (naljakal kombel andis see saare külastus meile ka odavamad lennukipiletid). Erinevalt ülejäänud reisist ööbisime hotellide asemel seekord Air BnB-st leitud üürikorteris. Mis oli hinna ja kvaliteedi suhtelt väga hea (väga odav hind ja suht ok korter).
Ütleme nii, et saar oli suht geto, meenutas segu Gambiast ja Dominikaanist, aga rannad olid ühed ilusamad, mida me kunagi näinud oleme (Taiga võrreldavad vähemalt!) Külastasime kohe esimesel täispäeval 4 erinevat randa ja rentisime õhutorud veealuse maailmaga tutvumiseks. Sealt ka teine päikesepõletus.
Ja oligi aeg koju lennata, teel sain ühele poole Andre Agassi biograafiaga ja lugesin huvi pärast uuesti läbi enda raamatu. Mõlemad olid väga head 😉
Roosaare
Ütleme nii, et päris hea, et sai ära käidud – http://www.nasa.gov, kõik rahvuspargid, Pensacola muuseum – kõik on kinni.
“Due to a lapse in federal funding, employees have been furloughed, and as a result the National Naval Aviation Museum is closed until further notice.
Unfortunately, due to the goverment shutdown, the 50th anniversary events and activities scheduled for Oct. 4 and 5 at the National Naval Aviation Museum are postponed to a date yet to be determined.”