Lugesin eile läbi päris huvitava raamatu nimega “Dhandho Investor” (autoriks Mohnish Pabrai, saadav LHV raamatukogus). Raamatu läbivaks teemaks on madala riskiga, kuid suure tootlusega investeerimine – umbes nii, et kui tuleb kiri, siis võidan suurelt; kui tuleb kull, siis kaotan väga vähe. Mis mulle aga eriti meelde jäi (see oli ka tegelikult põhjus, miks ma selle raamatu üldse laenutasin), oli lugu sellest, kuidas hindud, täpsemalt Gujaratist pärit Patel-i nimeline suguvõsa, on alates 1970-ndatest võtnud üle enam kui 20% USA hotelli- ja motelliturust. Seda fakti lugedes tuli mulle kohe meelde arvutu kogus hindusid, keda ma USA motellide vastuvõtulauas olin kohanud. Küll aga tuli mulle üllatusena fakt, et nad mitte ainult ei tööta, vaid ka omavad neid hotelle.
Lugu sai alguse 1972. aastal Ugandas, kui võimule saanud Idi Amin otsustas riigi seal elavatest indialastest puhtaks teha. Kindlasti oli üheks asjaoluks fakt, et sealsed enam kui 70 000 Patel-i olid aastatega jõudnud ülesse ehitada päris suure majandusimpeeriumi ja poliitiliselt oli “majanduslikele rõhujatele” koht kätte näidata päris lihtne. Patelid üritasid pöörduda tagasi Indiasse, olles jäänud ilma kogu oma varandusest ja ettevõtetest, kuid ka India keeldus neile elamislubasid andmast. Suurem osa kodumaata jäänud ettevõtlikest Patelidest otsustas emmigreeruda Inglismaale, Kanadasse ja USA-sse, et seal uut elu alustada.
1973. aasta naftakriis tõi USA-s kaasa ka majanduslanguse ja eriti tugevalt sai pihta tärkav kiirteede äärne hotellimajandus. See viis paljud hotellid pankrotiäärele ja andis võimaluse hotelle odavalt üle osta.
Raamatus on toodud põhjalik näide, kuidas üks esimesi Patele oma hotelliimpeeriumit alustas. Sisuliselt oli tegemist kodututega, kelle kogu vara oli kaasa toodud kuldehetes ja kes olid valmis 24/7 tööd rügama, et ennast uuesti jalule töötada. Miinimumpalgaga töökoha asemel otsustasid nad osta pangalaenuga odava 20 toaga hotelli ja seda ise majandada. Kuna kogu pere elas seal samas hotellis, siis olid kulud minimaalsed, kõik olemasolevad töötajad vallandati ja pere keskendus kahele asjale – hotelli juhtimisele ja raha säästmisele. Võrreldes kohalikega oli neil võimalik pakkuda palju soodsamaid hindu ja nii oldi kasumis isegi hoolimata üldisest majanduslangusest. Mõne aastaga oli säästetud piisavalt raha (tundub, et Patelid olid suured 50% klubi fännid!), et osta ära järgmine motell ja panna seda juhtima perepoeg oma abikaasaga. Tööle võeti sugulasi, kelle elu eesmärgiks kujunes omakorda raha säästmine, et ükskord omale isiklik motell osta. Ja nii see lumepall veeres – vähem kuni 50 aastaga omandasid Patelid USA-s motelle rohkem kui 40 miljardi dollari väärtuses.
Ahjaa, väike reklaam ka juurde, kui otsid Mustamäele ilusat üürikorterit, siis meil on üks vaba: pildid ja info siit!
Priit
Tere Jaak,
Kas on veel pakkuda sügiseks korterit Tallinnasse?
Parimat,
Priit
58122245
Roosaare
Hetkel kõik läinud, sept. keskelt võib vabaneda Randla tn korter, mis on ka selle saidi kinnisvara lehel näha.
Rait
Väga inspireeriv lugu. Huvitav, kustkohast nendel Gujarati hindudel selline tugev enese ülesehitamise soov on tulnud? Kõikidel hindudel ei näi sellist indu olevat. Kinnisvaraga seoses tuleb mulle meelde sel aastal loetud raamat “Billionaire in Parka”, mis on norralasest Olav Thonist, kes maalt pärit noormehena hakkas Oslos 1940-ndatel kõigepealt karusnahaäriga tegelema, siis läks eksootiliste kaupade impordiärisse ning siis 1950-ndate lõpus hakkas alles ärikinnisvara üles ostma. Kuna ta pidas kauplust, siis esialgu oli see loogiline samm, kuid lõpuks hakkaksi otsima hea hinnaga pindu, millele saaks tublisti lisandväärtust juurde tekitada. See oli ka see ärisse tagasi investeerimine näide, aga minu jaoks oli huvitav ka see, et kunagi ei ole liiga hilja oma ärisuunda muuta. Olav Thon ise ütles, et kõige suurem hüpe tema kinnisvarafirma arengus toimus 70-80 eluaasta vahemikus. Nii et kinnisvaraga tuleb samamoodi liitintressi efekt mõjule, mis aktsiainvesteeringute puhul samuti toimib.