Aasta psühhoosist möödas

Aeg on kiirelt lennanud ja juba ongi enam kui aasta möödas psühhoosist ja haiglas olemisest. Üritan kuidagi selle perioodi kokku võtta ja natukene mõtiskleda, mida ma sellest aastast õppinud olen. Kuna Planet42 raames on paljud protsessid veel alles pooleli, siis seda teemat siinkohal väga ei puuduta. Kerge aasta pole olnud, kindlasti senise 43 aasta kõige raskem (no päris beebiiga ma ei mäleta, see oli ka ehk raske;)). Kontrast varasemaga oli ka ilmselt üks põhjus, miks see aasta mulle nii raskelt mõjus. Ühte hetke sattusid nii majanduslikud kui juriidilised probleemid, need põhjustasid omakorda suuresti läbi füüsilise stressi (ja magamatuse!) vaimseid probleeme ja hiljem sain ma aru, et lisaks mõjutas mind veel ka vanaisa surm ja esimesed hallid karvad. Korralik kombo! Esimest korda teadliku elu jooksul jõudis jõuliselt kohale teadmine, et elu pole igavane ja homne ei pruugi olla alati parem kui täna või eile…

Samas oskasin ka tänu enda raskustele märgata paremini teiste probleeme. Ei ole kerge kellelgi – me lihtsalt ei tea teiste inimeste probleemidest ja raskustest. Kui ma psühhoosiga haiglas oli, siis rääkisid mitmed sõbrad mulle, et ka nende lähedastel on olnud samasuguseid vaimseid probleeme, kuid nendel teemadel avalikult pigem ei räägita. Ja kui objektiivselt vaadata, siis mul on käed-jalad otsas, lapsed terved, suhted head ning tervis pigem taastuv – pole nagu eriti põhjust kurta! Eriti kui võrrelda seda peredega Ukrainas või Gazas või mujal… aga eks inimese aju on selline, et võrdleb pigem ennast oma parima hetkega kui mõne teise reaalsusega.

Sain haiglas diagnoosiks bipolaarse häire ning psühhoosist tingitud maania. Sisuliselt tähendas see seda, et esimene kord haiglas (jah, sattusin sinna teist korda hiljem veel) olles olin tegevusindu täis, tegin suuri plaane tulevikuks, lugesin ohtralt raamatuid ja leidsin palju uusi sõpru. Elu oli äge! Arstid olid ägedad, teised patsiendid olid kõik väga toredad ja põnevad inimesed ja üldse läks aeg lennates. Magasin 5-6 tundi, süüa väga vaja polnud ja energiat oli rohkem kui rubla eest. Alustasin isegi uue raamatu kirjutamist. Lõpuks sain ATH diagnoosi ka, rääkisin arstid pool-surnuks oma erinevate teooriate ja analüüsidega. Hiljem sain teada, et liigne energilisus, enesekindlus, une ja toidu vähene vajadus, jutukus ja üliseltsivus on kõik bipolaarse häire maania tunnused. Mulle endale tundus see kõik normaalne – olen ennegi “heas energias” olnud ja lühikese ajaga palju saavutanud, nüüd oli see lihtsalt kõik veel “next level”. Sain haiglast välja ja mõned nädalad oli kodus samasugune vunk peal – tõusin enne seitset, külm vann, hommikuvõimlemine, positiivne lugemine, kõik jutud. Siis hakkas vaikselt energiat vähemaks jääma, pidevad kohtumised juristidega ning pankrotihalduritega suhtlemine hoidis stressitaset ka korralikult kõrgel. Ühel hetkel tabasin ennast olukorrast, kus eelnevast energialaengust polnud enam midagi alles ning kätte jõudis bipolaarse häire teine pool ehk depressioon.

Kes pole ise rasket depressiooni kogenud, siis kõlab see haigus suhtelisel kahtlaselt. No umbes stiilis, et motivatsiooni ega elutahet pole. Ebaõnn – loe eneseabiraamatuid, kasuta head self-talki ja mõtle positiivselt! Olin ise enne täpselt sama suhtumisega, haiglas üks mees rääkis, et tal on olnud selline depressioon, et ei suutnud ennast voodist üles ajada, et nälgivale lapsele pelmeene praadida. Noogutasin pead, aga tegelikult ma ei uskunud, et selline asi võimalik oleks, veelgi enam, et see mind võiks tabada.

Ma parema meelega seda perioodi oma elust ei meenutaks, kuid veetsin esmalt paar nädalat voodis kodus ja seejärel ligi kuu aega uuesti haiglas arstide järelvalve all. Haiglasse jõudes olin omadega nii punases, et näiteks isegi oma laste sünnipäevadele ei suutnud minna, millegi produktiivse tegemisest rääkimata. Siinkohal on hea meenutada, et ma olin samal ajal siiski kuue Planet42 laenusid vahendanud ettevõtte juhatuse liige ja kahjuks juhatuse liikmele pankrotiprotsessis keegi tervisepuhkust ei võimalda. Nii vaatasingi elutüdinult haiglas oma kuhjuvat postkasti, helisevat telefoni ja loobusin üldse igasugusest reageerimisest. Ainuke mõte oli, et kui saaks aega tagasi pöörata ja et ma mitte kunagi sellest kuradi planetist midagi kuulnud ei oleks. Veetsin suurema osa päevast voodis, isegi lihtne lugemine käis üle jõu. Kui poleks olnud sõpru, kes mu asjad üle võtsid, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Siinkohal peangi eraldi tänama oma sõpru ja abikaasat, kes suutsid ka selle raske aja minu kõrval abis olla. Tänud arstidele ka, haiglas vahetati mul ravimeid ning uued rohud mõjusid vaikselt aga kindlalt. Detsembriks sain koju ja aastavahetusel olime perega reisil ning raskeim faas depressioonist oli möödas. Koos päikesega tuli ka rohkem energiat ja elujõudu ning tänaseks on see episood justkui üks halb unenägu.

Kui keegi lugejatest peaks kunagi millegi sarnasega kokku puutuma, siis ma siiralt loodan, et Sa ei kaota usku, et kõik see muutub ja ühel hetkel ei ole nii hull olla kui haiguse tipphetkel. Ja et siit maailmast lahkumine võib olla lahendus sinu jaoks, kuid tegelikult annab võimendatult sinu probleemi üle hoopis Sinu kõige kallimatele ja lähedasematele inimestele. Minu jaoks olid just lapsed need, kes aitasid võidelda ja vastu pidada.

Mis edasi? Vähemalt aasta pean veel ravimite peal olema, need aitavad eemal hoida nii uut maaniat kui ka depressiooni. Endiselt on mõned päevad täis ärevust ja seletamatut raskust ning ma tean, et ka see planeti-saaga pole veel lõppenud. Katsun võimalikult palju aega veeta lastega, korralikult magada ja elada iga päeva nii, et kui õhtul lastega kolme toredat asja päevast jagame, oleks ikka midagi öelda. Samas on veidi selline tühistatud tunne – käisin mais seoses Everausi võlakirjade emiteerimisega seda tutvustaval seminaril ning Äripäev suutis kohe luua uudise, et “kohal oli ka Jaak Roosaare” ning publiku esimene küsimus oli samuti mitte Everausiga, vaid hoopis minuga seotud. Tahaks loota, et ühel päeval saan jälle sellistest üritustest osa võtta ilma, et see kelleski küsimusi tekitaks. Olen ju investor ikka edasi.