Warren Buffeti 1. märtsil 2013 avaldatud kiri investoritele käsitles üsna põhjalikult küsimust, miks Berkshire Hathaway (Warren Buffetti poolt juhitav firma) pole alates 1965. aastast kui Warren selle juhtimise üle võttis, kordagi aktsionäridele dividendi maksnud. Ettevõtte aktsia on selle aja jooksul kerkinud 586 817 protsenti ehk 19,7% aastas.
Tegemist on väga põneva teemaga, kus teooria ja praktika sageli lahku lähevad. Alustame põhitõdedest. Ettevõte saab oma vaba rahaga teha põhimõtteliselt kolme asja:
- Re-investeerida oma tegevuse laiendamisesse ja kasumlikumaks muutmisesse (jätta raha firmasse).
- Maksta aktsionäridele dividende
- Osta tagasi oma aktsiaid
Eesti maksusüsteemis ei tohiks ükski ratsionaalselt mõtlev ettevõte näiteks eelistada dividendide maksmist aktsiate tagasi ostmisele. Kui dividende makstes tuleb ettevõttel tasuda 21/79 tulumaksu väljamakstava summa pealt (see teeb 26,6%), siis aktsiate tagasiostu korral seda maksta ei tule. Näiteks Tallinna Vee aktsionärina on mul mõttetu saada dividende ja nende eest siis osta uusi aktsiaid, kui sama hästi võiks Tallinna Vesi ise aktsiaid tagasi osta ja maksuraha alles jätta.
Samuti ei tohiks ratsionaalsed investorid olla õnnelikud, kui Olympic maksab dividendi, samas kui neil oleks võimalik seda raha re-investeerida 15%+ tulususega. Ometi tundub mulle, et reaalsuses eelistavad investorid eelkõige dividende, siis re-investeerimist ja alles seejärel aktsiate tagasiostu. Miks see nii võiks olla?
Dividendide suurimaks plussiks pean ma seda, et see näitab ettevõtte suhtumist investoritesse. Pidev ja kasvav dividend annab märku sellest, et ettevõte peab oluliseks oma investoreid ja on nõus nendega kasumit jagama. Teiseks on loogiline, et raha minu pangakontol on kindlam kui Olympicu suurejoonelised laienemisplaanid (mis praktikas alati niihästi välja ei kuku kui paberil). Juba vanarahval oli ütlus, et “parem varblane pihus, kui tuvi katusel”.
Aktsiate tagasiostu ebapopulaarsust on ilmselt kõige raskem seletada. Ehk on siin taga lihtsalt asjaolu, et tegu on Eesti mõttes veel ebatraditsionaalse viisiga kapitali tagastada ja sageli ei taha ettevõtted ennast “börsimängudest” segada lasta. Ja jällegi tuleb mängu soov saada varblane kiiresti pihku… Lisaks kipuvad firmad (vähemalt USA turul) ostma aktsiaid tagasi just siis, kui nende hind on omakapitaliga võrreldes kõige kallim ja turuväärtus ülehinnatud.
Kokkuvõttes on Warren Buffettil loomulikult õigus – puht matemaatiliselt ja paberi peal pole dividendide maksmine enamasti põhjendatud. Paraku on aga Warren Buffetti suguseid distsiplineeritud investoreid ettevõtte juhtkonnas harva – ja nii ongi investoritel praktikas endiselt mõistlik saada dividende ja neid ise edasi investeerida vastavalt oma nägemusele…
Ostap
Kõige efektiivsem viis on kasum suuromanike puukide kaugu teise ettevõttesse välja kantida ja siis on edasised võimalused juba piiritud…
lasmet
Tallinna Vee puhul idee on alguselt utoopia. Kui õnnetu HSBC oma 5% juba 3 aastat müüb, mis siis teeb 2-miljone eurone ost? Aktsia hind kerkib eksponentsiaalselt 10% iga aasta, sest vaba aktsia osakaal ettevõtes alati kasvab. Kui aktsionär võtab kasumi aasta pärast kontost, siis maksab maksud. Kui aktsionär saab dividende 10%, siis enam vähem sama summa on juba makstud riigile ettevõte poolt.
Olympicu puhul võib seda ette võtta, sest alati leidub müüjat, lisaks tagasiostu maht oleks ka marginaalne.
Roosaare
Vesi olekski võinud ise need HSBC aktsiad juba 7-8 euro tasemelt tagasi osta. Kui plaan dividend tarbimisse, siis pole jah vahet. Aga kui tahta Buffettit teha, siis 50 aasta peale on vahe päris suur…
Margus
Benjamin Graham on oma raamatus tagasiostu suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Tema arvates on tagasiost tüüpiliselt vajalik selleks, et kompenseerida juhtkonnale väljastatavate optsioonidega põhjustatud supi lahjenemist. Ja sellisel juhul ostetakse aktsiaid tagasi turuolukorrast sõltumatult, ka turu kõrgseisus.
Selle väite valguses oleks ehk jah õiglasem maksta juhtkonnale normaalset raha ning jagada tulu aktsionäride vahel ära.