Tallinna Vesi – mis edasi?

Eile sai siis suures osas punkti Tallinna Vee enam kui seitsme aastane kohtulahing. Tegelikult on muidugi arbitraazhikohtu otsus veel tulemata, kuid ka see peaks hiljemalt 2018. aasta esimeses pooles tulema. Kuigi kaotusest oli märke õhus juba pikalt (dividendi vähendamine kevadel, TVEAT-i pidev kompromissipakkumine, varasemad otsused), siis võttis turg seda ikkagi suure üllatusena. Samas on ju teada, et hiljemalt 2020. peaks Tallinna Vee hindu nagunii hakkama reguleerima konkurentsiamet. Mis siis edasi oodata või teha?

Minu arusaamist mööda teeb nüüd Tallinna Vesi konkurentsiametile oma hinnapakkumise, mis peaks baseeruma Konkurentsiameti valemitel ja ettekirjutustel. Konkurentsiamet siis kas kinnitab selle või lükkab tagasi. Ilmselt on miljoni euro küsimus, et milline see hind olema hakkab. Seda keegi täna täpselt ei tea – 2010. aastal soovis Konkurentsiamet hindade langetamist kuni 36%. Vahepeal on olnud omajagu inflatsiooni, kuid samas on kõvasti langenud ka riskivabad intressid (Saksa 10 aastane võlakiri) ja sellest tulenevalt WACC, mille alusel ettevõttele lubatud kasumit arvutatakse. Tallinna Vee suurim miinus on see, et nende põhivara on bilansis arvel kordades odavamalt kui selle tänane asendusväärtus. Ideaalis võiksid nad torustiku ja jaamad spin-offida eraldi ettevõtteks (nagu seda näiteks elektris ja gaasivõrgus on tehtud). Siis saaks neid ehk ka paremini hinnastada. Aga hetkel seda minu teada plaanis pole.

Meediast ja foorumitest on läbi käinud, et juhul kui ettevõte alandab hindu ca. 20%, siis peaks kasum aktsia kohta kukkuma 0,5-0,6 euro juurde. Viskasin eile kiirelt eelmise aasta numbrid excelisse. Ettevõtte käive oli 59 miljonit, sellest veega seotud tegevus 50 miljonit. Kui võtame veekäibest 30% maha, saame tulemuseks 35 miljonit. Liidame tagasi 9 miljonit muude tegevuste tule ja saame käibeks 44 miljonit. Jätame kõik kulud samaks, saame kasumiks 8 miljonit ehk 0,4 eurot aktsia kohta. Oletame, et Tallinna Vesi peab tagasi maksma ka suurema osa tarbijatelt 7 aasta jooksul teenitud lisakasumi – selleks kulub siis ilmselt ära kogu olemasolev kassajääk (enam kui 40 miljonit eurot). Tulemuseks on ettevõte, mis suudab siis maksta dividendi (eeldusel et makstakse 100% EPS välja, mis võiks olla reaalne. Paljud suure põhivaraga ettevõtted maksavad amortisatsiooni tõttu välja isegi üle 100% EPS-ist) 14% dividendide tulumaksu juures 0,344 eurot. Et see on ka kõige negatiivsem stsenaarium ja pärast selle rakendumist jäävad alles pigem positiivsed stsenaariumid (võimalik laienemine ja konsolideerumine, riigile tagasimüük, regulatsioonide muutumine) ja kaob ära ka senine ebakindlus, siis eeldaks, et investorid on rahul ka 5% tootlusega. Siinkohal soovitan vaadata pensionifondide portfelli ja vaadata, milliste yieldidega asju seal hoitakse (näiteks 22% LHV XL fondist istub hoiustel). 5% tootlus 0,344 eurose dividendi puhul tähendab aktsia hinda 6,88 ehk siis ca 7 eurot. See oli ka hind kus ettevõtte aktsia kauples enne kohtulahingute algust. Ma ise peaksin seda üsna pessimistlikuks stsenaariumiks.

Veidi optimistlikumal noodil võiks eeldada, et ka kulud veidi vähenevad – minimaalselt peaksid kaduma kohtukulud ja juriidiliste konsultantide kulud. Ettevõttel tasub rõhku panna rohkem mitte-reguleeritud teenuste pakkumisele, ehk siis jõudsalt ehitada ja parendada torustikke. Ilmselt saab taguda ka trummi, et Tallinnas on vee hind juba praegu oluliselt odavam ümbritsevate valdade hindadest ja ratsionaalselt võttes oleks väga hea mõte need liita – tekitada ettevõte Harju Vesi (aplaus nime eest Joonatanile!). Seda võimalust mainis ka ettevõtte finantsjuht viimasel ettevõtte külastusel. Kõik saavad aru, et veemajandus on Eestis liiga killustatud ja eurorahade eest korda tehtud torustikke ja pumplaid ei jaksa väike kogus tarbijaid ülal pidada. Kui ma oleksin Viimsi elanik ja näeksid uudist, et Tallinna Vesi langetab hindu 30%, siis ma oleksin küll suhteliselt pissed off.

Eelmisel aastal olid ettevõtte üldhalduskulud 7,8 miljonit, kasvades aastaga 1,8 miljonit. Kui varasemalt istusid need pigem 5 miljoni peal aastas. Oma osa on siin kindlasti palgainflatsioonil, kuid 2016. aasta suured kulud sisaldavad üksjagu ka juriidikat. 2017. aasta 9 kuuga on kulud 1,5 miljonit väiksemad ja usun, et siin on veelgi kärpimisruumi. Seega kui võtta 2018. aastast alates üldhalduskuludeks näiteks 5,8 miljonit, saame 2 miljonit kasumiks juurde. Kasumiga 10 miljonit on EPS 0,5 ja dividendiks 0,43, ning 5% tootlusega aktsia hinnaks 8,6 eurot.

Kokkuvõttes võiks väita, et aktsia õiglane hind eeldusel, et jõustub 30% hinnalangus ja peaks tarbijatele 40 miljoni eest boonust maksma, võiks olla vahemikus 6-8 eurot. Juhul aga kui ettevõte tarbijatele kompensatsiooni maksma ei pea, võiks aktsionäridele välja maksta ka hetkel kontol istuvad 40+ miljonit. USA-s kuulutaks ettevõte ilmselt välja aktsiate tagasiostuprogrammi ja aitaks selle 40 miljoniga veidi hinda stabiliseerida ja vähendaks aktsiate arvu näiteks 8 eurose hinna korral koguni 25%.

Kickeriks jääb arbitraazhikohtu otsus. Juhul kui sealt peaks tulema Tallinna Veele positiivne otsus, siis võiks sealt oodata kuni 70 miljoni laekumist. Juhul kui kaotatakse, siis ei muutu tänasega võrreldes midagi. Seega kusagil 3,5 eurot oleks selle kickeri väärtus ühe aktsia kohta.

Lähemalt saab teema kohta lugeda ka Äripäevast.

Mida aga teha aktsiate ostmise-müümise valguses? Kellel aktsiad käes ja madalamalt juurde pole plaanis osta, siis ehk tasuks kiirelt müüki panna. Eile sai müüa veel isegi 10 eurose hinnaga. Selline hind eeldaks, et tarbijatele raha tagasi maksma ei pea ja vähemalt 50% tõenäosusega tuleb arbitraazhis võit (8+50%*3,5). Kes veidi pessimistlikum, siis isegi kuni 8 euroni peaks olema ok müüa. Sellest madalamal tasemel on minu meelest juba aktsia potentsiaal riskidest suurem. Mul endal on endiselt 10 000 aktsiat käes, mis olid pikalt LHV käes repo tagatiseks ja seega neile ligi ei pääsenud. Selle analüüsi põhjal võiks öelda, et oleks võinud ka turgu lükata enne eilset (seda enam, et ma pigem ennustasin kaotust kui võitu). Kui aga vaadata, et 10k aktsiat on 1/3 algsest positsioonist, siis on ehk nende käes hoidmine ikkagi õigustatud. Peamine põhjus, miks ma kõiki aktsiaid maha müüa ei tahtnud on lisaks nostalgiale (olin ju 2014. aasta Äripäeva intervjuus öeldnud, et Tallinna Vee aktsiaid ei plaanigi ma kunagi müüa) asjaolu, et pean kasumi pealt ka kohe järgmine aasta tulumaksu maksma. Hea oleks olnud jaanuarini oodata 😉 Aga nüüd tundub, et “õnneks” seda probleem ei pruugigi olla, sest ostuhinnaks on mul viimasel portsul ca 10 eur aktsia kohta (LHV-s on first in, first out süsteem soetushinna arvutamisel ja vahepeal ostsin 12-ga ja müüsin 14-ga). Ütleme siis nii, et vahemikus 10-8 oleksin pigem müügipoolel ja 8-st allapoole ostupoolel. Kes aga EIno Juttikala strateegiat kasutab ja müümise asel pigem regulaarselt ostab, siis saab aga rõõmsalt keskmist hinda alla viia. Kogu selle kohtusaaga lõpp muudab aktsia tulevikus ka vähem riskantsemaks ja avab ehk uusi uksi laienemiseks.

Äripäev avaldas juba teemal ka artikli, kuid nagu arvata, siis Riina Käi ja Tallinna Vesi veel eriti midagi ei komentaari 😉

PS. Päris hea, et enne jõule uus RSÕ trükki ei jõudnud, nüüd saab sinna siis ka selle kohtusaaga lõpu sisse kirjutada!

PPS. Anname omalt poolt Scandiumiga ka parima, et vähemalt uusi veetarbijaid Tallinnasse juurde tuleks!

PPPS. Üleskutse aktsionäridele – jätke kraanid kõikjal ja alati Tallinnas jooksma, et vähemalt käibekasvuga hinnalangust tagasi teha!