50 PROTSENDI KLUBI
Minu suurim väljakutse Sulle on liituda „50 protsendi klubiga“. Jõuda nende väheste sekka, kes on teinud rikkaks saamisest endale prioriteedi ja kellel on tahtejõudu ja distsipliini, et rahalisi ahvatlusi edasi lükata.
Ma ise kuulsin 50 protsendi reeglist esimest korda, kui olin keskkoolis ja lugesin raamatut kuulsatest investoritest. Ühes peatükis oli juttu legendaarsest fondijuhist ja miljardärist, rahvusvahelise investeerimise teerajajast John Templetonist, kes rääkis oma lapsepõlvest ja otsusest, mille ta tegi juba ülikoolis olles: alati investeerida vähemalt samapalju kui kulutad. Ehk siis 50% oma sissetulekutest. Oma säästud investeeris John Templeton aktsiaturule ja edasine on juba ajalugu. See põhimõte hakkas mulle huvi pakkuma ja mida rohkem ma rikaste investorite elulugusid uurisin, seda tihedamalt ma seda põhimõtet kohtasin. Ka Spencer Hays, minu suvise tööandja Southwestern Company põhiomanik ja dollarimiljardär, rõhutas, et tema saladus rikkakssaamisel oli elada alati tugevalt alla oma rahaliste võimaluste.
Mis muudab 50 protsendi reegli nii eriliseks? Esiteks garanteerib see rahalise rikkuse isegi siis, kui oma kõrvalepandud rahaga ei oska midagi mõistlikku peale hakata. Teiseks sunnib see pingutama, sest kulutamiseks peab alati kaks korda rohkem raha teenima. Ja kolmandaks tekib siis ilmselt huvi investeerimise vastu, sest on, mida investeerida.
Ma ise tegin otsuse investeerida alati vähemalt 50% oma sissetulekust pärast teist ülikooliaastat, kui veetsin esimest korda suve USAs raamatuid müües. Õnneks teenisin ma suvega päris korralikult (puhaskasum oli üle 8 000 dollari) ja minu kulud tudengina olid minimaalsed. Seetõttu polnud 50 protsendi investeerimine mulle kuigi raske. Hiljem, kui mu elamiskulud kasvasid, sundis see mind ka sissetulekuid suurendama. Tegelikult oli olukord isegi vastupidine – igal aastal planeerisin oma sissetulekud ja kulutasin siis täpselt nii palju kui pool teenistusest lubas.
Mida hiljem Sa 50 protsendi klubiga liituda tahad, seda raskem see on. Kui oled pereinimene ja Sul on kaelas laenud ja liisingud, siis on see peaaegu võimatu (tegelikult siiski mitte – alati võid oma auto müüa ja kasutada ühistransporti ning kolida näiteks odavamale elamispinnale). Kui Sa aga õpetad last taskuraha kasutama, siis on see täiesti valutu protsess. Sõltumata vanusest ja olukorrast soovitan siiski kaaluda meie eksklusiivse klubiga liitumist. Nagu juba öeldud, on see väga-väga raske, aga mul on ka häid uudiseid. Hoolimata sellest, kui palju Sinu puhul see 50% tuludest oleks, KEEGI suudab sellega hakkama saada! Ja kui osa inimesi sellega hakkama saavad, siis miks mitte ka SINA? Oletame, et teenid iga kuu 1000 eurot. Et 50% klubiga liituda, peaksid suutma ära elada 500 euroga kuus. Tundub võimatu? Aga uuri oma tutvusringkonnast, kas seal on kedagi, kes saab sellise summaga hakkama. Võin kihla vedada, et on!
Nii et kui tahtmist on ja eesmärk – rahaline vabadus – on piisavalt tugev, siis on kõik võimalik. Teine hea uudis on see, et iga kuu ja aastaga, mis Sa klubis oled, läheb säästmine lihtsamaks! Ja ühel hetkel oled oma uue investeerimisplaaniga nii harjunud, et see tundub lausa iseenesestmõistetav. Ja siis läheb elu ägedaks!
Loe ka 2016. aasta 50% Klubi väljakutsest ja kuidas seda reaalsuses saavutada!
2022. aastal sattusin lugema raamatut “Die With Zero” (Äripäev tõlkis selle 2023. aastal ka eesti keelde) ja see raamat pani mind sügavamalt mõtlema oma investeerimisteekonna eesmärkide osas. Kas oleks tore surra top500 rikkaima eestlasena või oleks targem raha juba oma eluajal elukvaliteedi tõstmiseks kasutada? Sain ka aru, et nii, nagu oma finantsvabaduse teekonna alguses ei ole hea olla 10% või 20% Klubis, ei ole hea ka pärast finantsvabaduse saavutamist olla 80% või 90% Klubis. Tegin otsuse oma aktiivsest töökohast loobuda ja tõsta oluliselt kulutusi (eelkõige reisimisele, hotellidele ja väljas söömisele, aga ka heategevusele), et saavutada 50% Klubi “teistpidi”.
Leiutasin endale veel ühe toreda fondi, mida ma kutsun “Äriklassis mitte-lendamise fond“. Ehk siis ma ei stressa kulutuste pärast, mis mul aitavad stressi vähendada (isegi kui ma maksan oluliselt üle või keegi teeb mulle rip-offi). Ja kuna ma teadlikult valin mitte lennata äriklassis, siis hoian iga reisiga kokku tuhandeid eurosid, mida saan kasutada väikeste mugavuste jaoks. Heaks näiteks oli 2023. aasta detsembris Mehhiko reis, kus meil nõuti autorendi eest ligi 1000 eurot rohkem kui algne broneering ette nägi. Varem oleksin ma ennast seal rendikohas ribadeks vaielnud ja pool reisi sellest tüngast stressis olnud. Nüüd andsin endale 10 minutit sõimamiseks ja maksin ülekulu “Äriklassi fondist”. Sama kehtib ka enda lollusest tulenevate”stupid-tax” olukordadega – parkimis- ja kiirustrahvid jne.