Juuli 2023 kokkuvõte – Alpi eri!

Seekordne blogipost tuleb erinev kahel põhjusel – esiteks pole kuu veel läbi ja teiseks on mul vaja Märdi finishit oodates aega parajaks teha 😉

Käes on 29. juuli õhtu, istun Austrias Kaprunis Soul Sistersi nimelises baaris ja teen aega parajaks, et umbes kolme tunni pärast minna oma vennale Grossglockneri ultrajooksu finishisse vastu. Ikka karm andmine, kõvemad heteromehed ja -naised valisid 110 km distantsi ja hakkasid juba öösel kell 22 pihta. Märt valis esimeseks korraks 84 kilomeetrist Osttirol Traili ja startis kell 5 hommikul. Tundub, et väga enne südaööd ei lõpeta. Käisin kaastundest täna ise ka natukene rada turnimas – ütleme nii, et umbes 6 kilomeetriga oli mul väike varvas villis ja põlv valus. Paduvihmaga pimedas kusagil kaljul muda sees kekselda – päris normaalne ei ole (nagu meie ema Esta ütleks).

Tegelikult olen siiski väga tänulik, et Märt selle hulluse otsustas ette võtta ja mind kaasa kutsuda. Oleme nüüd viis päeva siin Saksamaa ja Austria alpides toimetanud ja täiesti uskumatu kui äge siin on! Vägisi tekib pähe küsimus, et miks on vaja Californiasse lennata rahvusparke väisama, kui meil on Euroopas sisuliselt kõik rahvuspargid käimata. Kõigest 2,5 tundi Tallinnast Air Balticuga (otselend) Münchenisse, rendiauto ja paari tunni pärast oled mägedes. Alustasime reisi Berchtesgardenist (mis on tuntud Hitleri kotkapesa poolest – seda pole erilist pointi vaatama minna, sest kohalik tühistamiskultuur on kogu ajaloo sealt minema pühkinud), tegime seal kaks päeva korralikult “atra” ja saime mägede maitse suhu. Lisaks saime weissbieri maitse ka muidugi suhu, igas Saksa linnas on selline Püssirohukelder kuubis kõrts, kus sai mõned õlled, bratwursti ja apfelstrudel tehtud. Ikkagi baierimaa…

Lisaks toidu- ja joogikultuurile fännas Märt ka via ferratat ehk kohalikus keeles klettersteig-e. Päris äge, järgmine kord võtan ka julguse kokku. Saime päris normaalse paduka ka ja veidi rahet ning kui teisel päeval tippu jõudsime, oli selline udu, et muhvigi polnud näha. Seda ägedam oli aga järgmisel päeval kui vallutasime Watzmanni nimelist Saksamaa kõrgeimat mäetippu. Mina pidin tegelikult üldse rattamees olema, kuid kogemata olin bronninud endale S suurusega KTMi ja kui hommikul rattale järgi läksin, selgus, et ühtegi muud ratast ka enam saada polnud. Nii seadsin ka sammud mägedesse Märti püüdma (kellel oli ca 2 tunnine edumaa ja viis aastat noorema mudeli jalad). Märt tegi tipu ära, mina piirdusin Watzmannhausi nimelise mäemajaga. Teel oli metsikus koguses mustikaid, pisar tuli silma, et 99,99999% nendest metsa vedelema jäi. Kuulasin matkates Berkshire Hathaway 2021. ja 2022. aasta miitingute salvestust ja ütleme nii, et elu oli lill. Samal ajal muuseas oli börsil ka korralik ralli (eesotsas Metaga) ja “teenisin” matkates enam kui 10k kasumit ka 😉 Lisaks Berkshirele kuulasime ohtralt Spotifyst “best of yodelling” ja “traditional German oom-pah music to accompany your Bavarian festivities” pleiliste. Muuseas, kas teadsite, et meie kuulus “õllepruulija” on hoopis “In München steht ein Hofbräuhaus“?!?

Nii, baar pandi kinni ja seadsin sammud 200 meetrit eemal oleva järgmise joogikohani, pitsarestoran nimega Napoli, kus kõik töötajad on türklased ja menüüs on gyros 😉 Sain oma Aperoli ka kätte ja saab blogi edasi tuunida…

27. juuli õhtul (neljapäev) sõitsime siis lõpuks meie reisi põhisihtpunkti – Kapruni. Väga maaliline sõit oli läbi mägede (kuna Austrias on 0,5 promilli lubatud, siis oli Märt ka ühe weissbieri manustanud ja see andis sõidu hoogsusele kindlasti kaasa). Jõudsime öösel kohale, õnneks oli meile võti postkasti valmis pandud. Järgmisel päeval (reedel) ootas meid ees juba harjumuspäraseks saanud külluslik hommikusöök (isegi speck oli laual!) ja majapidajanna andis meile pidulikult kummalegi üle Kaprun Zell am See suvekaartid. Tegemist on nimelise sooduskaartiga, mis avab sulle siin piirkonnas sisuliselt kõik uksed tasuta. Lendasime kaartiga kohe Kitzsteinhorni nimelise mäe tõstukitele peale. Kassas oli pileti hind 52 eurot nägu, pistsime oma tasuta saadud suvekaardid masinasse ja voila – saimegi tasuta tõstukile. Selgus, et mäe tippu saamiseks oli vaja lausa kolm korda tõstukit vahetada, kuid see vaade, mis üleval avanes, oli seda väärt! Tegime veidi lumesõda ja kolistasime niisama mägedes ringi. Õhtul läksime vaatasime veel 110 kilomeetri stardi ära ja Märt pakkis laupäevaks oma moonakoti valmis. Kell 3.30 hommikul läks vend mingi bussiga minema ja rohkem pole teda siiani näinud.

Ma ise magasin laupäeval rahulikult kella 8ni, parkisin õhu specki täis ja asusin kohalik hüdroelektrijaamaga tutvuma. Võimas kogemus oli – Euroopa suurima avatud liftiga sõitsime mäe otsa ja seal sai siis kahe suure järve vahel veidi matkatud. Õhtul tegin otsa veel Sigmund Thun Klammi nimelise kose ja sain kokku oma tavapärased 30 000 sammu jälle täis.

Kui nüüd Märt ikka elavana peaks tagasi jõudma (knock-knock-knock), siis homme on meil plaanis veel pool päeva siin Kapruni juures veeta ja seejärel Kitzbuheli nimelisse järgmisesse suusa (ja ratta-) kuurortisse sõita. Broneerisin sinna ülehomseks juba 700 Wh akuga KTMi (XL suuruse!) ja uurisin netist, et rattaradu on seal rohkem kui meil aega. Nii, et loodame, et tuleb äge lõpp juulikuule!

Kui käesolev alpireis kõrvale jätta, siis tegelikult toimus ka enne seda üht-teist. Alustasin juulit Pärnus, kus juuni lõpus toimus esimest korda Scandiumi tenniseturniir. Pärnust põrutasin SW vilistlaste suvepäevale, kus oli väga tore nii ammuseid kui vähem ammuseid tuttavaid kohata. Siis osalesime laulupeol, kus silmad krillis otsisime Mariaga tuhandete lauljate seast Jakot taga. Vihma sai ka aga olime ikka lõpuni välja. Pärast laulupidu oli mul erakordne võimalus osaleda Mindvalley Universityl, mis toimus juba teist korda Tallinnas. Sain pääsme kingituseks ja kuigi ma kõike kolme nädalat seal osaleda ei saanud, siis muljed olid väga head.

7. juulil algas minu õuduste FOMO nädalavahetus – korraga toimusid Haapsalu Tafffest, Investeerimisfestival, Mindvalley, Võnge festival ja nagu ma hiljem kuulsin ka Ruuskarokki Soomes ja Tantrafestival kusagil Eestis. Mul olid piletid juba Võnkele ostetud ja nii ronisime Vene-Läti piirile võnkuma. Oli tore, aga samal ajal kripeldas, et mujal oleks ehk veel toredam. Pühapäeval uhasin Võrust Investeerimisfestivalile ja seal oli väga lahe (sai räägitud Sure Nullis teemal). Otsustasin, et järgmisel suvel ei stressa, vaid olen rahulikult kogu perega Investeerimisfestivalil kolm päeva. Panin piletid bronni juba ka.

Kui nüüd investeerimisest ka rääkida, siis olen olnud suhteliselt passiivne. Nii see ju tegelikult käibki, lugesin Twitterist (või noh, X-st), kuidas üks fond võtab oma investeerimisfilosoofia kokku kolme lausega:

1. Buy great companies
2. Do not overpay
3. Do nothing

Selle “do nothing” asemel võibki ju rattaga sõita, reisida ja matkata. Isegi mägedes kuulatud Berkshire miitingu lindistuses tunnistas Buffett, et kunagine osaline Apple aktsiate müük oli tingitud “igavusest” ja oli ilmselt viga. No vähe ei olnud, aktsia on selle ajaga enam kui duublis. Nii, et matka aga ringi ja ära näpi!

Suutsin siiski lennujaamas vetsujärjekorras osta mõned tuhanded Clevoni aktsiad ning müüa ühe Meta puti. Rohkem aktsiatega ei tegelenud.

Kinnisvaras juhtus meil Kallega lõpuks esimest korda see, et SWIPi kontole ei olnud kuu jooksul üüridest laekunud piisavalt raha, et LHV laenumakset (või noh, eelkõige siiski intressimakset!) tasuda. Kandsin lennujaamas igalt kontolt eurosid kokku, kuid paarsada eurot jäi ikka puudu. Nii, et ECB on oma tööga hästi hakkama saanud! Nende nahas ei tahaks olla, kes 2021 max võimendusega kortereid kokku krabasid ja muud sissetulekut ei oma… Positiivse poole pealt on müük liikunud endiselt tõusvas joones ja Everaus tegi ilmselt selle aasta müügirekordi. Pärnu Airbnb korter tootis ka korralikult, kokku tuleb üle 4000 euro ära. Muuseas, augustis on mul veel üks vaba nädal saadaval – 13-22 august. Võib mulle otse kirjutada roosaare@gmail.com ja teeme hea diili!

Laenudes olen valmis üle pika aja ühe korraliku, 20% intressiga laenu välja andma, kuid notar on muudkui edasi nihkunud ja nii saab see ilmselt toimuma alles augustis. Paar sündikaatlaenu võimalust on ka silmapiiril ja üks 500k diil läheb järgmisel nädalal töösse. Saime juulis suures osas tagasi ka Dorpat Kinnisvara sündikaatlaenu, tegemist oli igati hea riski-tulu suhtes tehinguga ja investorid teenisid kokku enam kui 75 000 eurot intressi. Kes veel ennast minu laenusündikaatide listi pole kirja pannud, kuid huvi on, siis, siin saab seda teha.

Vot selline kuu oli siis!