Teekond Floridasse

Meil oli tore plaan veeta enne Nashville seminari 3 päeva Floridas perekond Roosidel külas. Hakkasime laupäeva hommikul kell 4.30 kodust tulema ja nüüd, esmaspäeval kell 1 pärastlõunal oleme lõpuks Floridas kohal 😉 Pikaks ajaks on lennujaamadest, järjekordadest ja ududest klienditeenindajatest kopp ees.

Aga kui vaadata positiivse poole pealt, siis saime lennuliinide kulul veeta tasuta öö Amsterdamis, tasuta öö Atlantas ja saime enam kui 100 euro eest söögi- ja joogikuponge. Natuke väsitav muidugi oli, aga peab tunnistama, et isegi rändur Jako pidas hästi vastu.

Kõik algas sellest, et tugeva tuule tõttu jäi Estonian Airi lennuk Amsterdami enam kui kaks tundi hiljaks (tund ootamist lennujaamas + aeglasem lend). Panime hullu jooksuga oma värava poole ajama ja jõudsime kohale nii, et lennuk oli ees. Hingeldades andsime oma piletid ja tahtsime lennukile astuda. Meil aga paluti hoopis oodata ja 15 minutit hiljem öeldi, et olime ikka liiga hilja saabunud ja peame minema uut lendu küsima. Seal oli koos enam kui 100 paanikas inimest, kes ka kõik tugeva tuule tõttu olid maha jäänud. Seisime mingi 2 tundi järjekorras (kõik äriklassi reisijad said meist ette) ja lõpuks oli meie kord. Tädi vaatas passe ja ütles, et nemad kahjuks Estonian Airi reisijatega ei tegele, et peame minema kuhugi järgmisesse järjekorda. Läksime siis saba sorgus sinna (oli juba näha, et ühtegi lendu enam samal päeval üle ookeani ei lähe). Seal jälle tunnike ootamist ja meid pandi järgmisel päeval kell 16:45 Atlanta lennule. Mis tähendas, et saime õhtu ja hommiku Amsterdamis ringi kolada.

Amsterdami lennujaamas hakkas mulle esimesena silma terve posu Teslasid – tundus, et 2/3 taksodest olid just seda marki. Saime bussiga hotelli, panime pagasi maha ja ma kolistasin rongiga laupäevaõhtust Amsterdami vaatama. Jõudsin netist niipalju lugeda, et kesklinn on ütleme, “teist moodi”. Nii oligi – tänavad olid kanepisuitsust paksud, kogu linn oli paksult rahvast täis ja punaste tuledega klaasuksed ootasid kliente. Väga äge ööelu – panin goali, et mingi poismeestepidu tuleks Amsterdamis korraldada. Järgmisel päeval käisime perega ka samu tänavaid kondamas ja minu üllatuseks olid umbes kolmandik klaasukstest endiselt kliente ootamas (tädid lehvitasid Jakole ja Jako uuris meilt, et miks need tädid niimoodi pesu väel seisavad).

Lõpuks saime siis kell 16:45 oma Atlanta lennule ja peab ütlema, et KLM oli väga mugav ja tore lennufirma – söök, teenindus ja filmivalik oli väga hea. Ainuke halb asi oli, et lennuk lendas jälle kauem ja kui me maandusime, oli järgmise lennuni aega vähem kui 30 minutit. Väga napikas. Piiril said Maria ja Jako ilusti oma ESTAga läbi, aga minu viisat uuriti ja puuriti ja saadeti lõpuks secondary inspection-isse. Tegemis on mekse ja musti täis ruumiga, kus olen halvimatel päevadel istunud enam kui 3 tundi järjekorras. Seekord tundus olukord eriti masendav – meiega koos ootas oma järge 20+ inimest ja ainuke ametnik oli nii aeglane, et esimese 30 minuti jooksul sai hakkama ainult ühe vanatädiga. Lihtne arvutus näitas, et istume seal hommikuni. Läksin olukorda selgitama ja õnneks võeti üks kiirem tädi appi ja nii saime vähem kui 2 tunniga minema. Lennukist olime muidugi lootusetult maha jänud ja pagasiruumis selgus, et meie kolmest kohvrist kaks on ilusti kohal ja ootavad meid, kuid kolmas – kott, kus olid meie talveriided ja pesemisvahendid – oli kadunud. Selgus, et see oli juba Floridasse saadetud, meie aga saime kohad järgmiseks hommikuks. Taaskord bussiga hotelli, kiirelt magama (saime voodisse veidi enne 1 öösel) ja kell 5:45 jälle äratus, et uuesti lennujaama tagasi kihutada. Tegime oma elu kallima hommikusöögi (60 dollarit) – olime saanud vastavas koguses vouchereid. Viimane lend läks ilusti ja nii olime esmaspäeval kell 10 Florias Fort Myersi lennujaamas. Nüüd oli vaja vaid rendiauto kätte saada (olin selle juba varem ette ära maksnud). Paraku aga selgus, et kui hilined enam kui 24 tundi, siis kaotab ka rendiauto broneering kehtivuse ja nii pidime endale üheks päevaks uue auto võtma. Kui 4 päeva maksis 83 eurot, siis 1 päev oli 103 dollarit.

Igatähes oleme nüüd Rotunda West nimelises hiiglaslikus elamukvartalis, basseinis ujumas käidud ja kõht jäätist täis. Homme kell 10 hommikul algab seiklus jälle – seekord siis teistpidi ja loodetavasti vähemate viivitustega. Kui kõik läheb ilusti, oleme homme lõunaks juba Nashvilles ja saame järgmised 6 päeva seal tegutseda. Muuseas, siinsel majal on halb aura – Roosid on mingi 4 korda juba ERis käinud ja Jako kukkus ka esimese tunni jooksul pea veriseks vastu lauajalga (midagi tõsist õnneks ei olnud, rohkem ehmatus).