Oktoobrikuu raamat investeerimisest

Juba keskkoolist alates on mulle meeldinud lugeda investeerimise- ja rahateemalisi raamatuid. Eestis oli üldiselt valik päris väike, kuni tegevust alustas LHV raamatukogu. Nüüd ongi mul harjumuseks saanud iga paari nädala tagant seal raamatuid sirvimas käia ja enamasti toon mõned koju lugemiseks kaasa ka. Seekord sattus mulle lugemiseks Jason Zweigi rahapsüholoogiast (täpsemalt siis aju füsioloogiast ja sellest tulenevalt meie raha ja investeerimist puudutavast käitumismustritest) rääkiv raamat. Pean tunnistama, et lugemine edenes suhteliselt visalt, läksin vist lausa üle LHV poolt lubatud tähtaja. Ilmselt oli selle põhjuseks asjaolu, et raamatus on väga palju näiteid teadusajakirjadest (lõpus on enam kui 50 lehekülje jagu viiteid kasutatud materjalidele). Samas tegi see lugemise väga harivaks ja andis palju mõtteainet.

Üks põnevamaid peatükke rääkis sellest, kuidas inimestel on aju ehituse omapärast tulenev loomupärane võime tajuda mustreid ja seaduspära ka seal, kus seda tegelikult ei ole. Ilmselt on tegemist evolutsioonilise arenguga, kus põõsas oranzhi ja musta värvi nähes tiigrit ennustada oli pikaajaliselt kasulik (juhul kui seal oli tõesti ainult vastavat värvi lilled ja meie eellane kujutas seda mustrit endale ette, ei juhtunud midagi halba. Juhul aga kui see siiski oli tiiger, oli selle DNA kombinatsiooniga ühelpool). Aktsiaturgudel on aga liiga sagedane mustrite nägemine pikaajalistele tulemustele kahjulik.

Jason Zweig kirjutab ka ühest põnevast eksperimendist, mis seda fenomeni hästi kirjeldab (lk 59). Nimelt näidati ekraanile suvalises järjekorras rohelist või punast tuld. Tõenäosused olid aga paika pandud – 80% juhtudest näidati rohelist tuld ja 20% punast tuld. Kui katses osalesid tuvid või rotid, siis said nad üsna kiiresti selgeks võitva strateegia – alati tuli ennustada rohelist tuld (nii oli võiduprotsent keskmiselt 80%). Inimestega oli aga olukord keerulisem – nad kippusid leiutama erinevaid süsteeme ja jadasid ning saavutasid õige tulemuse vaid 68% juhtudest. Kõige uskumatum oli katse juures see, et isegi kui katsealustele anti üksikasjalikult teada nii suhtarvud kui ka suvaline järjekord, ei suutnud nad oma tulemusi parandada. Iroonia tipuks muutusid katsealuste tulemused pikema harjutamise käigus üha kehvemaks. Minu meelest on see päris hea õppetund, miks üritada vältida aktsiagraafikute ja kõhutunde najal kauplemist ja eelistada pikaajalist dividendide kogumist.

Sain raamatust veel põnevaid teadmisi:

• Spekulandi ootus kasuliku finantstehingu ja kokaiinisõltlase ootus uue annuse järele on puhtalt füsioloogiliselt peaaegu identsed – ajus tegutsevad täpselt samad piirkonnad. Ehk siis, börsivõitudest võib kiiresti sõltuvusse sattuda.
• Ootus raha saamisest muudab meid kordi õnnelikumaks kui raha tegelik kättesaamine. Ehk siis õnne saladus on kujutada ette, et peagi on suured rahalaevad kohale jõudmas (ja kuidas Sa seda kõike kulutaks) ja samas seda hetke alati edasi lükata. Kõlab peaaegu nagu Eino Juttikala või Warren Buffett 😉
• Inimesed kardavad kaotust kordades rohkem kui ihkavad võitu.  Samas on selliseid pakkumisi võimalik ümber struktureerida inimestele meeldivaks. Mida kaugemal tulevikus on võimalik kaotus ja mida lähemal võimalik võit, seda parem. See ka põhjendab järelmaksude populaarsust ja säästmise ebapopulaarsust. Et sellele vastu astuda, tasub näiteks oma säästuarvele panna nimeks “Puhkus Austraalias 2030” – see pilt muudab igava säästmise konkreetseks kasuks, mida ette kujutades muutume õnnelikumaks.
• Mida vanemaks saad, seda õnnelikumaks muutud – kuigi enamik inimesi arvab vastupidi. Õnnelik olemine on seotud Sinu aju ehituse ja toimisega ja sõltub eelkõige biokeemiast.
• Oletame, et Sul on valida, kas võidad 100% tõenäosusega 3000 eurot või 80% tõenäosusega 4000 eurot – mille valiksid? Teine katse – Sul on valida, kas kaotad 100% tõenäosusega 3000 eurot või 80% tõenäosusega kaotad 4000 eurot ja 20% ei kaota midagi. Kumma valiksid? Enamik inimesi valib esimesel juhul 100% 3000 eurot (parem varblane peos kui tuvi katusel) ja teisel juhul 80% tõenäosusega kaotada 4000 eurot (ehk mul veab ja pääsen?). Ehk siis, inimesed on valmis kaotuse vältimiseks riskima palju rohkem raha kui oleks loogiline.

Järeldused, mis autor investorite jaoks teeb, on väga igavad (nagu investeerimine olema peaks):

1. Pane enda jaoks kirjalikult paika sobiv varajaotusplaan (aktsiad/võlakirjad/raha ja sealt omakorda USA/välismaa jne). Vaata üksikute investeeringute liikumist suures pildis, et paanikat vältida.
2. Looda parimat aga ole valmis halvimaks – siis ei satu Sa paanikate ajal vähemalt nii suurde paanikasse kui muidu (aga tulenevalt Sinu aju ehitusest satud siiski paanikasse!)
3. Enne kui mingi investeeringu teed, uuri asja. Ära osta midagi soovituse või vihje peale – tee endale investeering selgeks.
4. Ükskõik kui kindel Sa mingis investeeringus oled, ära pane sinna enam kui 10% oma varadest.
5. Ära ülehinda enda ja teiste võimeid tuleviku ette ennustamisel
6. Mineviku põhjal ei saa teha järeldusi tulevikuks või kui natuke saab, siis pigem nii, et mis on läinud alla, põrkab mingi hetk ka üles (kui ta just päris põhja ei lähe) ja mis on läinud üles, tuleb kunagi alla (kuigi võib veel väga palju enne ülesse minna). Ära kunagi osta fonde mineviku tootlusest lähtuvalt ja pea meeles, et tark investor ostab odavalt ja müüb kallilt.
7. Kui miski kõlab liiga hea, et tõsi olla, siis see nii ongi.
8. Hoia kuludel silm peal – haldus- ja kauplemistasud teevad rikkaks vahendajaid, mitte Sind.
9. Hajuta oma varasid erinevate varaklasside vahel.