Kuna mu õlg ei ole ikka veel rattasõidukõlbulik, siis käisin täna Eesti Matkaraja läbimise asemel hoopis tudengitele intervjuud andmas. Tegu oli noorsootöötajatega, kes pidid harjutama raadiointervjuu tegemist. Rääkisin neile lühidalt “Rikkas saamise õpikust” ja plaanist järgmisel sügis käia esinemas Eesti keskkoolides. Seejärel sai iga grupp teha minuga 10 minutilise intervjuu.
Nagu arvata võis, siis oli lemmikküsimuseks: “Kuidas siis ikkagi rikkaks saada?” ja “Kas kõik inimesed võiksid saada rikkaks?” Ajasin neile igasugust vahtu, sest ülesande eesmärgiks oligi tudengite elu raskeks teha. Aga õhtul sattusin ma lugema blogi nimega Early Retirement Extreme, kus üks endine taanlane (nüüd elab USA-s) õpetab, kuidas 5-8 aastaga rikkaks ehk rahaliselt vabaks saada. See sundis mind veidi taas nendele küsimustele mõtlema. Lisaks kuulasin täna muru niites pikalt Dave Ramsey taskuhäälingut (külaliseks oli miljardär Mark Cuban, kes ehk tuttav teleshowst “Haitank”) – ka seal oli palju juttu sellest, et rikkus on inimese enda teha.
Alustaksin siis küsimusest, kas kõik võiksid saada rikkaks. Muidugi on see hea provotseeriv küsimus ajakirjanikule, sest juba küsimusest kõlab läbi, et ega ikka ei ole küll. Aga ma võrdleks seda küsimust veidi teise valdkonnaga. Kas kõigil oleks võimalik saada sportlaseks? Või siis spordis edukaks? Ilmselt sõltub vastus sellest, kuidas me eduka sportlase defineerime. Kas edukas spordis on maailmameister? Või Eesti meister? Või Saku kolmas? Või hoopis keegi, kes sporti naudib ja sellega oma lõbuks tegutseb?
Rikkusega on sama moodi. Esiteks tuleb rikkus defineerida. Esimese taseme rikkus on tase, kus varadest saadav tulu katab minimaalsed elamiskulud. Reeglina on nendeks kuludeks näiteks eluase, toit, riided ja transport. Siin pean ma silmas minimaalset elustandardit, mida oled nõus koos oma perega vähemalt paar aastat taluma. Saadud number peaks olema oluliselt väiksem kui Sinu tegelikud igakuised kulud. Miks see number oluline on? Sest selle saavutamine läbi passiivse sissetuleku on justkui kindlustus, et Sa saad ise oma eluga hakkama. Loomulikult ei plaani me endile sellist minimalistlikku elu, kuid kui mingid halvad stsenaariumid peaksid realiseeruma, on Sul vähemalt kaitseplaan olemas. Seda taset võiks kutsuda ka “hakkama saamise kindlustuseks”.
Teiseks rikkuse tasemeks on summa, millega suudad oma praeguse elustiili juures ilusti ära elada. Mitte külluslikult, mitte pillavalt, vaid nii et saad hakkama ja elu on täitsa tore. Seda taset kutsun ma esmaseks finantsvabaduseks. Selle taseme saavutamine vähendab oluliselt rahaga seotud hirme ja stressi ning elu läheb lõbusamaks.
Kolmas rikkuse tase oleks selline, et Sinu passiivne sissetulek on piisavalt suur, et katta ära mitte ainult igapäevased elamiskulud, vaid ka säästmisvajaduse. Minu eesmärgiks on säästa vähemalt sama palju kui ma kulutan. Seega siis oleks minu järgmiseks rikkuse astmeks kahekordne teine rikkuse tase. Sel juhul saan ma pidevalt kasvatada ka oma väljaminekuid, sest mu passiivne sissetulek järjest kasvab. Nüüd olen ma tõeliselt rikas ja rahaliselt vaba (ning muutun ka järjest rikkamaks).
Tagasi küsimuse juurde – kas kõikidel inimestel oleks võimalik saada rikkaks? Kui võtame rikkuse esimese taseme, siis usun, et jah, on küll. Kui lugeda eelpool mainitud blogi, siis võiks ka Eestis rikkaks saamiseks minna päris ekstreemseks:
Näiteks on üle Eesti võimalik 25 000 euroga osta arvutus koguses vähem või rohkem renoveerimist vajavaid talusid (näiteks see talu Raplamaal). Sellises majas elades pole ilmselt vaja kommukate pärast väga muretseda – puit tuleb metsast, vesi maast ja elektri jaoks võib väikese tuuliku püsti panna. Toidukulude peale ei pea ka liiga palju mõtlema – kartul omast käest võtta, tomatid jms võib panna kasvuhoonesse kasvama ja kui väga suur muna või liha soov on, siis saab ka loomad võtta. Transpordiks sobib jalgratas või mingi vanem autoront.
Miks ma sellise pildi maalin? Sest tegelikult on sellise elustiiliga võimalik rikkaks saada suhteliselt vähese vaevaga. Ma lausa väidaks, et keskmine Tallinna (või Tartu) korteriomanikust pintsaklipslane oleks selleks kohe võimeline. Oletame, et meie pintsakul on Tallinnasse soetatud korter, mille väärtus on 65 000 eurot. See maha müües ja 25 000 euroga talu ostes jääks alles ca. 40 000 eurot. See raha on võimalik panna näiteks Bondorasse ja teenida selle pealt 15-20% intressi aastas. See tähendaks passiivseks sissetulekuks 500-667 eurot kuus. Ma usun, et esimese astme rikkus oleks meie Raplamaa talus saavutatud. Kui nüüd veel natuke metsa müüa ja mingit ettevõtlust arendada, siis oleks ilmselt võimalik ka teise ja kolmanda astme rikkus kätte saada. Rääkimata sellest, et paljudel pintsakutel on võimalik ka arvuti teel tööd teha või projektipõhiselt toimetada.
Kokkuvõttes, kõigil on võimalik rikkaks saada – tuleb vaid seada enda jaoks sobiv eesmärk ja sellele vastav pingutus. Kui ma tahan saada jalgrattaspordis Saku kolmandaks, siis on vist vaja veidi vähem pingutada kui tahtes tulla Eesti meistriks. Sama ka rikkuse ja sissetulekuga.
stiivo
Arvan, et see maal peaaegu tasuta elamuse ettekujutus saab vaid linnainimesel olla. Maal elamisel kulub kindlasti raha ja ilmselt samas palju või rohkemgi kui linnas.
Roosaare
Olen ise tõesti linnalaps aga puht loogiliselt võiks eeldada, et kui eluase on odavam, kommukad on odavamad ja söögi saad odavamalt, siis sinu sundkulud ongi odavamad.
oik
Antud osmik asub pärapõrgus, mis tähendab et igapäevast toitu tuleb poest kuhugi 20km kaugusele tooma sõita.
Mis metsa sa sellest lagedast 1.6ha tükist välja pigistad? Heal juhul saad võsast hagu pliidi alla tulehakatuseks. Ja tahaks näha mismoodi tänapäeval noor inimene käsitsi kõpla ja adraga põldu peab.
Kui me räägime perekonnast siis tuleb mõelda kuidas laps kooli/lasteaeda saab, kuidas apteeki saab, perearsti juurde, huviringidese jne. Loomulikult on ekstreemseid elustiile, kus elad üksi, tõmbad savu ja toitud päikesest. Nii et kahjuks peaks ütlema, et antud nõuanne on väga pealiskaudne ning seda saab anda ainult inimene, kes ise kunagi pole maal elanud.
Henri
Minumeelest on tüüpiline, et iga väljapakutud võimalus tembeldatakse võimatuks :).
Iga asi ei sobi igaühele. Aga mõnele sobib. Kui on suur soov olla rahaliselt vaba, siis on see ka saavutatav. Aga võibolla on pintsaklipslasel juba lapsed ülikooli saadetud? Ise kuskil 45a olles. Poleks ju paha maale kolida ja oma asja ajada rahulikult? Põllutöödeks aitaks ka üks vana Belarus, sinna vaadata mingi agregaat taha ja mõne ajaga on põld valmis. Palju perele ikka külvad? See ei tähenda, et selline olekski elu mis kirjeldasin. Igaüks paneb sinna oma huvid veel juurde.
Pealegi, mis see 20km nädalas korra poes käia oleks? 🙂
Põllutöö ei ole mulle võõras, traktoristi ametit olen teinud küll. Samas otseselt maal elanud ei ole.
oik
Küsimus ei olnud idee kui sellise “mahatembeldamises”, vaid soovist konkreetse näite ja võimaliku reaalsuse vahel väike side luua.
65k raha, millest 25k makstakse elamiskõlmbatu osmiku eest ning kogu arvestuse lähteülesandel arvutatakse 40k kuhugi projekti adumata, mis maksab tuuliku püsti panemine, kanalisatsiooni väljaehitamine, hoone soojustamine, traktor, sõiduauto, põllusaaduste hoidmiseks vajaminev ait, laut, kasvuhoone jne. (“puit tuleb metsast, vesi maast ja elektri jaoks võib väikese tuuliku püsti panna”..” panna kasvuhoonesse kasvama ja kui väga suur muna või liha soov on, siis saab ka loomad võtta”)
Kõige naljakam on see, et antud maatüki puhul on metsamaa puudub. Kust see puit ahjusisse tuleb või mida lõigata kavatsetakse (“Ma usun, et esimese astme rikkus oleks meie Raplamaa talus saavutatud. Kui nüüd veel natuke metsa müüa ja mingit ettevõtlust arendada”)
Ühesõnaga sellest 40k võib lõpuks väga vabalt 0 järgi jääda ning puudu ka veel tulla.
See juhtub siis kui linnainimene suure hurraga maale elama kolib ning arvab, et “mis see siis ära ei ole”.
Veelkord, soov ei olnud ideid ja ettepanekuid maha teha stiilis “rikkaks saamine on võimatu” vaid konkreetse näite kritiseerimine ning paljude kitsaskohtade väljatoomine, et see asi nii lihtne nüüd ka ei ole.
Minu soovitus inimesele, kes tunneb huvi, kuidas edukamaks saada, on hakata ettevõtjaks ning hakata tegelema sellega millega juba tegeled. Ehk kui oled keevitaja, tee oma ettevõte, paku keevitusteenust, kui oled pagar, loo pagarikoda jne. Ettevõtja “amet” on üks kuramuse raske alguses kuid kui on püsivust 5+ aastat oodata on ka tulemused meeldivad. Kõige selle kõrval on säästmine ja kokkuhoid võtme küsimus.
Roosaare
Ei tutvunud jah väga konkreetselt selle maja ja krundiga, pigem oli point see, et Tallinna inimestel on kinnisvaras sageli päris palju omakapitali, mida on võimalus väikelinna või maale kolides välja võtta. Näiteks Tallinna kesklinnas elav pensionär võiks oma korteri eest saada Viljandisse või kasvõi Haapsalusse (rääkimata Jõhvist) samasuguse elukvaliteedi vähemalt kaks korda odavamal. Ülejäänud rahast saaks ilusti ära elada.
Andres
Päris nõnda kerge see pole just. Eriti perega minnes, kus on väikseid lapsi, keda on tarvis lasteaeda/kooli viia.
Poes saab käidud nädalas korra, kui hästi planeerida ning nii hoiab ka hullult aega kokku (lisaks rahale).
Ise toidu kasvatamine ning selle säilitamine nõuab omajagu oskusi, mida linnainimesel ei kipu olema. Muidugi on võimalus õppida. Kohalike külameeste käest saab odavalt liha, kala, piima, mune jne. Märksa odavamalt kui poest.
Ilmselt kõige suurem katsumus on rutiini ja tarbimisharjumuste ümberkujundamine.
Minu kolmeliikmeline perekond saab maal elades hakkama umbes 600 euroga kuus. Hästi saab hakkama 800ga. Juhul kui mingeid suuremaid kulutusi ei teki. Meil mõlemil on kaugtöö, laps käib 3 päeva nädalas 18 km kaugusel lasteaias. Kolisime aasta aega tagasi linnast siia. Maja saime tasuta, sest see seisis tühjana (vanavanemate talu). Vett ja kanalit ei ole. (Sh ka puhast joogivett) Kütteks on vana ahi/pliidiküte. Sealt tuleb ka soe vesi. Küttepuu teeme oma metsast või ostame lõhkumata/saagimata kujul 3m palke, mis pere/talgute seltsis ära teeme.
Minu arust on kõige raskem oma harjumusi muuta selle asja juures.. Linna igatsust ei ole tekkinud ning sõpru käib meil rohkem külas, kui kunagi linnas korteris käis. Vabas õhus on ikka toredam..