Pühapäeval toimus Kõrvemaal Tallinna rattamaraton ja seekord oli mul ka pere kaasa elamas ja Leguar Capital oli esindatud lausa kahe sõitjaga – minu kõrval (täpsemalt 4 min 30 sek taga pool) pedaalis mu noorem vend Märt. Ilm oli ilus, rada oli hea ja seega sai sõita täie hooga.
Ilmselt ka sellepärast oli meie peres eile kaks tõsisemat kukkumist – mina panin 15 km enne lõppu ühel laskumisel kändu ja üle kaela ja Jako pani omal algatusel mäest alla ja samuti üle kaela. Mina jõudsin juba pühapäeva õhtul traumapunkti ja sain käe kaela (luu oli õnneks terve, sidemete vigastus), Jako aga esmaspäeva hommikul (väikese sõrme murd). Nüüd on meie pere meespoolel vasak käsi ilusti kaelas 😉
Kui kukkumised kõrvale jätta oli super sõit – tegin oma Estonian Cupi rekordi ja sõitsin 353. kohale (sellest viimased 15 km siis katkise õlaga). Ilm oli super, jalad olid head ja rada oli mõnus – ainult see tobe kännujuur ajas päeva lörri… Märt muide sõitis minust neli minutit kiiremini ja oli kusagil 271. kohal (aga kuna stardis olin ma neli ja pool minutit eespool, siis rajal kokku ei saanudki).
Nüüd tuleb loota, et nädalaga saab õlg korda, et saaks reedest pühapäevani ette võtta Oandu-Ikla matkaraja. Järgmine maraton on mul 5. juulil Rakkes, sest Rõuge ajal olen USA-s.
Võtan õige pea ka veidi aega, et lähemalt kirja panna mõned mõtted aktsiate ja kinnisvara kohta – oleme vahepeal ühe korteri müünud ja ühe ostnud (homme notar).
Siin siis meie pere teine rattakangelane 😉
Ahjaa, mainin veel ära, et kuigi ma pidin EMO-s mingi 3 tundi ootama, siis on Eesti ER ikka USA-ga võrreldes nagu öö ja päev – meeldiv teenindus, piisab 5 eurost (Jakol oli üldse tasuta), järjekord on elektrooniline ja kõik on professionaalne! Ainult mündiautomaat võiks olla müntidega töötava müügiautomaadi juures (mul oli ainult paberraha ja lõpuks lidusin Säästumarketisse süüa-juua tooma).
Leave a Reply