Äripäeva artikkel säästmise kohta

Eilses Äripäevas avaldati minu mõtteavaldus säästmise kohta. Avaldan selle ka siin:

Eesti on juba enam kui kakskümmend aastat kapitalistlik ühiskond. Meie seadused on tehtud investorite huvisid silmas pidades ja üldiselt kehtib ka meie riigis ülemaailmne tõdemus, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kapitalismis edu saavutamine eeldab oskust koguda ja ehitada kapitali. Seda aga kahjuks koolides ei õpetata.

Mõned kuud tagasi kuulasin ma ühe Eesti suurpanga koolitust, kuidas oma rahaasju planeerida. Jagati väga palju kasulikku infot, kuid samas panin ma tähele, et kogu finantsplaneerimine käib palgatöötaja ja tarbija vaatevinklist. Reaalsuses töötavad kõik need inimesed terve elu, et täita investorite ja kapitaliomanike taskuid. Millest käib jutt? Keegi ei õpeta lapsi (täiskasvanutest rääkimata) kapitali koguma ja seda investeerima. Heal juhul räägitakse säästmisest. Säästa, et sul oleks pension. Säästa, et saaksid osta endale auto. Säästa, et saaksid lõpuks selle ikka kõik ära kulutada. Selline säästmine sind aga kahjuks rikkaks ei tee. Kõige kurvem on muidugi see, et isegi säästmine kulutamiseks on keskmisele eestlasele raske (uuringu järgi üle 60% peredest seda ei suuda). Propageerin oma raamatus rikkaks saamise alustalana liitumist 50% klubiga – ehk siis säästa ja investeeri vähemalt 50% oma sissetulekust. See pole lihtne saavutus. Enamik inimesi seda ei suuda. Miks see säästmine nii raske on?

Kindlasti on kõige lihtsam süüdistada meie madalaid palku. Mida sa ikka säästad, kui palk on 800 eurot kuus ja pool läheb sellest üüri ja teine pool toidu peale (saladuskatte all ütlen, et sageli läheb osa raha ka suitsu, alkoholi või loteriipiletite peale). Aga paljud inimesed teenivad rohkem ja ikka ei suuda säästa. Ja samal ajal on inimesi, kes saavad ka 400 euroga kuus hakkama. Kui keegi saab hakkama, siis on see võimalik – peab vaid piisavalt kõvasti tahtma!

Mul on tunne, et tegelik põhjus on kinni inimese mõtteviisis. Kui Sinu jaoks on säästmise mõte tarbimise edasi lükkamine, siis on see tõesti raske ja ebameeldiv. Kellele meeldiks häid asju edasi lükata ja täna selle arvelt kehvemalt elada? Aga ma väidan, et tegelikult tuleks läheneda säästmisele hoopis teise nurga pealt.

Ma ei säästa raha, et homme rohkem kulutada. Käsi südamel, ma ei plaani oma sääste üldse kunagi ära kulutada. Proovige kellegile seletada, et säästate selleks, et sääste mitte kunagi ära kulutada. Võin kihla vedada, et enamik inimesi vaatab teid suurte silmadega ja ei saa sellest aru. Mis mõte on raha säästa kui seda ei kuluta?

Ma säästan raha selleks, et panna see raha enda heaks tööle. Minu pensioniplaan ei näe ette suure rahakoguse säästmist, et siis sealt nurgast vaikselt rahasummat sööma hakata, lootes, et sured enne ära kui otsa saab. Aga just nõnda näevad säästmist ja kogumist isegi paljud praktikud, teoreetikutest rääkimata.

Toon näite põllumajandusest. Oletame, et Sul on kana ja kuigi tahaks ta kangesti ära süüa, suudad Sa hambad ristis kana söömist edasi lükata ja kana “säästa”. Igal hommikul vaatad kana ja mõtled, et küll oleks hea see kana nahka pista! Aga ei tohi, sest ma olen säästlik inimene ja hoian seda kana tulevikuks! Ehk saab sellest koguni minu pensionisammas! Ühel kenal hommikul on koos kanaga puuris ka muna. Rõõmustad, et säästmine kandis vilja ja saad hommikueineks nautida lisaks kanale ka keedumuna. Loo lõpp.

Just selline mõtteviis on inimestel raha säästmise kohta. Vahest võib isegi juhtuda, et munast saab kana ja siis süüakse ära kaks kana. Aga alati on fookus sellel, et saaks need kanad varem või hiljem nahka pista.

Aga on ka teine võimalus. Hakkad teadlikult taimetoitlaseks ja paned kanad munema. Varsti on Sul 2, siis 4, siis 8 ja siis 16 kana. Ehk hakkad nüüd vaikselt ka omletti sööma, sest mune pressib kõvasti peale. Sa ei arvesta oma pensioni selle järgi, kas puuris on piisavalt kanasid, et elu lõpuni välja vedada. Eesmärk ei ole kunagi kõiki kanasid nahka pista. Pigem õpetad ka oma pojale, kuidas kanafarmi majandada. Ja ehk annetad vahest mõne kana ka naabrimehele, et temagi saaks kanaäriga algust teha.

Toon lõpetuseks paar reaalset näidet kuidas Tallinna börsil kaubeldavate dividendiaktsiatega on olnud võimalik saavutada rahalist vabadust. Antud näited põhinevad minevikul ja kusagil ei ole garanteeritud, et tulevikus annaks sama strateegia sarnaseid tulemusi. Ja kindlasti võib väita, et tagantjärele tark on lihtne olla. Aga ma loodan, et Sa leiad siiski nendest näidetest enda jaoks veidi motivatsiooni investeerimisega alustada.
Investeerides Tallinna Vee aktsiasse alates IPO-st 50% oma sissetulekust ja re-investeerides kõik dividendid, oleks 8 aastaga võimalik saavutada rikkus ehk rahaline vabadus – pensionisammas, mis katab igakuised kulud ja mis kasvad inflatsioonivõrra ka tulevikus. Investeerides Tallinna Kaubamaja aktsiasse 500 eurot kuus alates 1996. aastast oleksid Sa täna euromiljonär ja teeniksid iga kuu enam kui 5000 eurot dividendidena. Need dividendid võid kas nahka pista või omakorda uut rikkust koguma suunata – liikudes näiteks kanakasvatusest ka veise- ja maasikakasvandusse.

Tegelikult kirjutasin ka alternatiivse loo, mida aga pidasin lehes avaldamiseks veidi liiga “provokatiivseks”:

Eesti on juba enam kui kakskümmend aastat kapitalistlik ühiskond. Meie seadused on tehtud investorite huvisid silmas pidades ja üldiselt kehtib ka meie riigis ülemaailmne tõdemus, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kapitalismis edu saavutamine eeldab oskust koguda ja ehitada kapitali. Seda aga kahjuks koolides ei õpetata.

Miks on Eestis nii palju vaesust? Võime süüdistada nii madalaid palku kui kõrgeid hindu, kuid aus vastus on, et meie rahvast on ajaloos rikkuse pärast niipalju karistatud, et inimesed ei tahagi enam rikkaks saada. Isegi sõnal “rikas” on halb, ülbe ja rumal maik juures. Kuigi ei peaks olema. Nii, nagu tark on olla parem kui rumal ja terve on olla parem kui haige, on rikas olla parem kui vaene. Nagu sale on olla parem kui paks. Olin ise mõned aastad tagasi paks (182 cm pikk ja 107 kilo). Keegi ei öelnud mulle seda näkku ja ka ise ei tundnud ennast üldse paksuna. Tegin isegi sporti ja võtsin õllekõhtu huumoriga, et näe “autoriteet” kasvab… Kuni perearst mulle näkku ütles, et noormees, te olete ju paks! Esmalt ma solvusin. Mis mõttes, nii ei ole ju viisakas öelda. Ja on ju minust palju paksemaid inimesi. Ja paljudel inimestel on suhkruhaigus, nad ei saa ise selle vastu midagi teha. Minul muidugi ei olnud. Olin lihtsalt ennast käest lasknud ja aktsepteerinud seda kui uut normaalsust (vananedes ju lähebki ainevahetus aeglasemaks). Võtsin endale eesmärgiks 4 kuuga saada kaal 90 kg peale ja kuna see oli minu jaoks oluline, sain sellega ka hakkama. Täna kaalun ma 84 kilo ja ei suuda enam isegi ette kujutada, kuidas ma suutsin endale 107 kilo normaalseks rääkida.

Sama asi on vaesusega. Inimestel on kümneid põhjendusi, miks nad ei suuda raha säästa ja investeerida. On väga lihtne aktsepteerida vaesust kui normaalset nähtust ja öelda, et meil pole rikkust vajagi ja ega vaesus pole häbiasi. Ja ühiskond mõistab ja tunneb kaasa, sest tõesti – palgad on meil väiksed, toit maksab poes jube palju ja elektrihind muudkui tõuseb.
Mida siis teha ja kuidas liikuda vaesusest rikkuse poole?

Esimese asjana võiks võtta omaks mõtteviisi, et vaesus on halb ja sellest tuleb lahti saada. Nii, nagu on halb olla rumal või haige või paks. Edasi tuleb enda kasuks panna tööle rikkaks saamise valem: kuluta vähem kui teenid (või teeni rohkem kui kulutad) ja investeeri ülejääk passiivset tulu toovatesse varadesse. Mis rikkus on? Rikkus on rahaline vabadus, et kogutud kapitali tootlusega katta oma igapäevased elamiskulud. Rikkaks saadakse lihtsalt (kuid mitte kergelt!) – sissetulekust säästetakse osa (sellest saab kapital) ja investeeritakse see uut sissetulekut loovatesse varadesse. Tänapäeval pole sageli uue väärtuse loomiseks suurt kapitali vajagi. Kuid kõik meist ei oska kahjuks appe progeda või uusi ettevõtteid käivitada ja suure vaheltkasuga maha müüa. Kapitalistlikus ühiskonnas pole õnneks vajagi. Võime oma säästud investeerida meist edukamate ettevõtjate projektidesse ja nõnda passiivset tulu teenida. Eelnevast tulenevalt sõltub rikkus ja rikkaks saamine kolmest tegurist, mis kõik on väiksemal või suuremal määral meie endi kontrolli all:

Sissetulek, säästumäär ja investeeringute tootlus
Rikkuse valem on ka matemaatiliselt väga lihtne: sissetulek * säästumäär * tootlus = rikkus
Seega, selle asemel, et liigselt keskenduda ühiskonna ja oma keskkonna süüdistamisele , tasuks analüüsida oma elu ja tegemisi läbi nende rikkuse tegurite:

1. Kas oled oma sissetulekutega rahul? Kuidas saaks neid suurendada ja mitmekesistada?
2. Milline on Sinu säästumäär? Kuidas saaksid selle 50% peale?
3. Milline on Sinu investeeringute tootlus? Kui see on alla 10% aastas, siis ehk peaks midagi ette võtma, ennast selles vallas harima või targematega (=inimesed, kes seda saavutavad) nõu pidama?

Varem või hiljem (vähemalt pensionipõlves) tuleb meil kõigil investoriteks hakata ja mõistlik on seda õppida pigem varem.