Olen paari viimase nädala jooksul kokku puutunud päris paljude erinevate inimeste arusaamadega raha juhtimisest, säästmisest ja investeerimisest. Lisaks jutuajamistele raamatumüüjatega oli mul võimalus kuulata ka SEB rahanõustaja, Triin Messimase ettekannet eile toimunud Ärikatla koolitusel. Ja õhtul koju sõites hakkasin ma veidi analüüsima, mida saaks ja võiks raha juhtimisel paremini teha.
KÕIK inimesed rõhutavad, et raha tuleb säästa! Isegi SEB rahanõustaja ütles, et tuleb säästa, et saaks homme rohkem tarbida. Ehk siis lükkame tänast tarbimist homsesse. Kõik tudengid, kellega ma olen rahaasjadest rääkinud, kurdavad aga, et säästa on raske ja kuigi nad panevad kõik kulud kirja, on 50% klubi liige ikkagi raske olla. Miks see säästmine nii raske on?
Mul on tunne, et suur põhjus on kinni inimese mõtteviisis. Kui Sinu jaoks on säästmise mõte tarbimise edasi lükkamine, siis on see tõesti raske ja ebameeldiv. Kellele meeldiks häid asju edasi lükata ja täna selle arvelt kehvemalt elada? Aga ma väidan, et tegelikult tuleks läheneda säästmisele hoopis teise nurga pealt.
Ma ei säästa raha, et homme rohkem kulutada. Käsi südamel, ma ei plaani oma sääste üldse kunagi ära kulutada. Proovige kellegile seletada, et säästate selleks, et sääste mitte kunagi ära kulutada. Võin kihla vedada, et enamik inimesi vaatab teid suurte silmadega ja ei saa sellest aru. Mis mõte on raha säästa kui seda ei kuluta?
Ma säästan raha selleks, et panna see raha enda heaks tööle. Minu pensioniplaan ei näe ette suure rahakoguse säästmist, et siis sealt nurgast vaikselt rahasummat sööma hakata, lootes, et sured enne ära kui otsa saab. Aga just nõnda näevad säästmist ja kogumist isegi paljud praktikud, teoreetikutest rääkimata.
Toon näite põllumajandusest. Oletame, et Sul on kaks kana ja kuigi tahaks mõlemad ära süüa, suudad Sa hambad ristis ühe kana söömist edasi lükata ja kana “säästa”. Igal hommikul vaatad kana ja mõtled, et küll oleks hea see kana nahka pista! Aga ei tohi, sest ma olen säästlik inimene ja hoian seda kana tulevikuks! Ühel kenal hommikul on koos kanaga puuris ka muna. Rõõmustad, et säästmine kandis vilja ja saad hommikueineks nautida lisaks kanale ka keedumuna. Loo lõpp.
Just selline mõtteviis on inimestel raha säästmise kohta. Vahest võib isegi juhtuda, et munast saab kana ja siis süüakse ära kaks kana. Aga alati on fookus sellel, et saaks need kanad varem või hiljem nahka pista.
Aga on ka teine võimalus. Hakkad teadlikult taimetoitlaseks ja paned kanad munema. Varsti on Sul 2 ja 4 ja 8 ja 16 kana. Ehk hakkad nüüd vaikselt ka omletti sööma, sest mune pressib kõvasti peale. Sa ei arvesta oma pensioni selle järgi, kas puuris on piisavalt kanasid, et elu lõpuni välja vedada. Eesmärk ei ole kunagi kõiki kanasid nahka pista. Pigem õpetad ka oma pojale, kuidas kanafarmi majandada. Ja ehk annetad vahest mõne kana ka naabrimehele, et temagi saaks kanaäriga algust teha.
Minu meelest on mõtlemise erinevus nende kahe mudeli vahel väga tähtis ja ma loodan, et rohkem inimesi hakkab säästma selleks, et ehitada endale kanafarm!
Tiiu
Tundub, et Sa oled oma vabatahtlikuks missiooniks võtnud selle, mida FI ja Rah.min ja Eesti Pangaliit ja teised meeleheitlikult riiklikult proovivad korda saata, aga kuidagi raske on neil seda käima saada… http://www.fin.ee/finantskirjaoskuse-edendamine
Ostap
Minu arust segad oma postituses liiga palju mõisted säästmine ja investeerimine.
Säästa võib selleks, et kulutada hiljem, säästa võib selleks, et investeerida. Ja investeerida võib omakorda selleks, et tarbida või selleks et ei peaks säästma 🙂
Kõik need tegevused on IMO täiesti erineva rõhuasetusega.
Mida Eestis ja mujal maailmas üldjuhul propageeritakse, on tõesti, et säästa selleks, et tarbida tulevikus. Miks? Tegu on (kahjuks) säästmise lihtsama versiooniga, mis on suuremale osale elanikkonnast kergemini mõistetav. Aga sellegagi ei saada eriti hakkama.
Ja sellises taustsüsteemis ei tulegi Postimehe Gallupi “Kas sulle meeldib su töö?” loojad mõttele lisada valikutesse, et “Meeldib, aga kui midagi veel huvitavamat leiaks, valiks selle”.
Tauri
Minu meelest on Jaak siiski üritanud edasi anda läbi erinevate võtmete just mõtteviisi, et investeeri ja teeni passiivset sissetulekut ning seejärel ole oma otsustes vaba. Ehk käi tööl seepärast, et sulle meeldib seda tööd teha, mitte seepärast, et pangalaen vajab maksmist, leib lauale toomist ning kütus paaki ostmist.
Tegelikult kõik viimase aja blogid üritavad sellest kirjutada – Sa elad iseendale ja ei maksa end uue iPhone pärast tööga ära tappa. Pigem “säästa” mingi summa palgalt ning pane see summa enda eest tööle.
Roosaare
Hea kommentaar FB-st:
Kristo Sepp: Oled jõudnud paljude inimeste tuumikprobleemini selles finantskirjaoskuse küsimuses. Olla säästur või investor? Esimene paneb hambad ristis raha kõrvale, et siis osta omale lõpuks see, mille nimel kõvasti on pingutatud. Olgu selleks iPhone, uus auto, puhkusereis või pensionile jäämine.. Teisel juhul inimene ei säästa vaid kogub/kasvatab kapitali mõtestatud kujul loobudes ebaolulistest ahvatlustest, millel puudub suurem lisandväärtus temale, kuid on tähtis ühiskonnas. Ühtede jaoks on raha ostlemisvahend, teistele teenimisvahend.. Sealt ka varanduslikud käärid.. Kui investor hakkaks pensionile minekul elama investeeritust, mitte rahavoost, oleks see temale sama kui süüa oma ettevõtte töötajaid…
Roosaare
Jah, see finantskirjaoskuse teema just ajendas seda kirjatükki kirjutama…Kahjuks õpetatakse inimesi mõtlema ainult säästan-tarbin võtmes seal.
Krahh
Ja siis tuleb rebane ja sööb su kanad ära.
Iskander
Aga Jaak on tark: ta lüpsab lehma ka veel pealekauba.