2002. aasta sügisel USA-st tagasi tulles (olin siis 20) kaalusin ma 74 kilo. Olin oma vennast paremas füüsilises vormis ja tegin talle kui mitte jooksus siis vähemalt rattasõidus pähe. Isast rääkimata. Võisin süüa mida iganes ja mis iganes koguses, võisin juua mida iganes ja mis iganes koguses. Vorm sellest ei muutunud… Ja seda ma ka tegin… Hea elu on jätnud oma jälje. 
Umbes täpselt 10 aastat hiljem, 2012. aasta sügisel (olin siis 30) kaalusin ma 106,3 kilo. Vennaga võistlesin vaid autosõidus, isalt saanuksin pähe nii jooksus, suusatamises kui ehk ka rattasõidus. Sõin ja jõin endiselt nii, nagu oleksin 20. Aga erinevalt 2002. aastast kippus see kohe ka mu figuurilt ja enesetundelt välja paistma. Kui käisin autojuhilubade pikendamiseks oma tervist kontrollimas, küsis perearst mult, et kas mu isa näeb minuga sarnane välja. Ma arvasin, et ehk ta teab mu isa ja küsisin, et mis mõttes. Arst vaatas mind pikalt ja ütles: “Sama paks kui sina!” Punastasin ja ütlesin, et noh, esiteks ma pole paks ja teiseks isa on ikka mõned kümned kilod minust kergem. Läksin arsti juurest ära segaste tunnetega. Ma polnud kunagi varem mõelnud endast kui “paksust” ja oma sisemuses tundsin ennast mingi valemiga ikka “sportliku ja heas vormis olevana”. Ajutine ülekaal oli mul lihtsalt ajutine ja kogu moos. Aga peeglisse vaadates vaatas vastu tõesti inimene, kelle kohta võiks öelda: “Paks!”. Viimaseks piisaks karikasse oli minu jaoks asjaolu, et avastasin, et olen kogu oma ettevõtte kõige paksem inimene. Samas pole ma kindlasti üks pikemaid. 106,3 on number, mis kuidagi minu pikkusega (182 cm) ei tohiks kaasas käia. Nii otsustasingi endale teha pisikese väljakutse ja saada Tartu suusamaratoniks (16. veebruar 2013) kaal 90 kg peale. Hetkel on mul paar lihtsat põhimõtet, mida järgin:
- Ei joo kuni 17. novembrini midagi peale vee ja piimaga kohvi
- Kasutan iPhone appi “Loose It” ja jälgin selle abil, et sööksin igal päeval sisse vähem kaloreid kui ära kulutan
- Teen igal hommikul 5 minutit kõhulihaste harjutusi (app nimega “Ab workout”)
- Teen iga päev 50 kätekõverdust
- Söön regulaarselt ja võimalikult sarnaselt
- Söön võimalikult vähe süsivesikuid ja väldin suhkrut
- Kui peaksin murduma ja saiakesi vitsutama hakkama, siis iga patustamine toob kaasa 50 “karistus” kätekõverdust
Olen uut elu järginud vaid veidi üle nädala, kuid enesetunne on nii hea, et ma arvan, et kõik mu 64 skeptikut jäävad seekord tasuta rahast ilma! PÄEVIK 30. oktoobril siis ilmusid esimest korda kaalule kahekohalised numbrid!
14. november sain kätte 95-se numbri ja rasvasisaldus kukkus esmakordselt alla 20% 
26. novembril käisin Qvalitases terviseauditit tegemas – soovitan soojalt kõigile – ja sain rõõmustavad tulemused. Kaaluna läks kirja 97 (kaks aastat tagasi oli 105), pikkusena 183 ja kolesterool oli alla 5. Lisaks oli paranenud võimsus ja vastupidavus veloergomeetril. Suured tänusõnad peab edastama ka KSA Silmalaseri meeskonnale – minu nägemine oli absoluutne ja arst kiitis, et silmad, mis enne lõikust olid erineva tugevusega on nüüd 100% ühesuguseks kalibreeritud. Novembri kuu lõpus (28. novembril) sai siis ka 94 kilo tase purustatud. Olen nüüdseks kolm korda ka jooksmas käinud ja elu on päris mõnus! 
Käes on tore kuupäev 12.12.12 ja mina sain esimest korda üle mitme-mitme aasta kaalu alla 92 kilo! Lisaks olen nüüd paar korda suusatamas käinud ja pool maratonist on sõidetud 😉 
Käes on 2013. aasta veebruar ja Tartu Maratonini on jäänud aega vaid napilt üle nädala. Vahepeal olen jagu saanud mitmest väljakutsest: superheadest all-inclusive restoranidest Dominikaanis, kehvemapoolsetest all-inclusive baaridest Egiptuses ja hetkel maadlen imporditud kurgu- ja nohutõvega (seetõttu pole saanud ka trenni juba mitu päeva teha). AGA, tundub et mu keha on saavutanud uue stabiilsuse ja kõik need vasturünnakud pole kehakaalule erilist negatiivset mõju avaldanud. 6. veebruari hommikul näitas kaal järgmist: 
Ja ongi käes 16. veebruar ja kihlveo tähtaeg lõppemas. Mina võitsin! 
28. juuni 2013 – väike uuendus. Saabusin tagasi kuu aja pikkuselt USA reisilt ja esimest korda üle väga pika aja tulin sealt tagasi kergemana kui läksin. Hetkel kaalu 88 kilo ja hakkan vaikselt valmistuma rattamaratonideks. 
Panen siia ühe pildi ka meie pere rattatiimist – viimane kord kui juuli alguses Elvas metsas käisime, siis vähemalt seniorilt sõitsime vennaga eest ära. Nii et lisaks kehakaalu vähenemisele on ka sportlikud võimed paranenud! 
Ja ongi selleks aastaks rattamaratonidega ühelpool – viimane maraton toimus 10. augustil Elvas. Suutsin seal teha ka oma parima tulemuse – 496. koht! Uueks hooajaks on plaanis muretseda kõvem ratas, võtta 5 kg kaalust alla ja harjutada tõusude võtmist. Siis peaks olema reaalne ka 400 või isegi 300 sisse sõita. Siin pildil siis tiim “Doping” enne Elva starti 😉 
20. nov 2013 – Nii, uus ratas on tellitud ja kohe-kohe registreerun ka Samsung Cup-ile. Vaatasin, et reaalselt saaks osaleda kaheksast etapist kuuel (kõik läheksid ka üldarvesse), nii et 500 parima sisse sõita peaks olema reaalne koguarvestuses. -5 kg väljakutsest niipalju, et enne uue ratta selga ei istu, kui olen alla 85 kg! Ratas ise aga lausa kutsub: 
Käes on 4. aprill ja eesmärk on käes – kõigest 2 päeva enne oma 32. sünnipäeva! Eelkõige pean tänama Tony Robbinsi koolitusel Londonis õpitut – olen oluliselt vähendanud liha ja piimatoodete söömist, jätsin maha harjumuse juua 3-5 tassi kohvi päevas ja joon rohkem vett kui kunagi varem. Nüüd saab siis uue rattaga treenima hakata!
2014. aasta Estonian Cup-il on mul eesmärk üldarvestuses vähemalt 500 parima hulka ennast sõita. Panen siia ülesse ka iga etapi kokkuvõtte.
Vahepeal oli ka Rakke maraton, jube porimülgas ja vormi polnud ollagi. Pidasin mitu korda loobumiseplaane ja sõin igas toidukas päris pikalt soolaleiba ja hapukurki. Lõppkoht oli tegelikult positiivne üllatus, kuna jalg oli eriti pehme ikka all:
26. juulil sõitsime vennaga koos senise elu edukama koha välja Elva maratonil. Kohe alguses tõmbasin ennast hapnikusse, aga püsisin 10. kilomeetrini Märdi tempos, siis läks Märt grupiga eest ära aga vaikselt taastusin ja kokkuvõttes oli lausa mõnus:
