Colorado muljed

Istun hetkel Denveri lennujaamas ja teen aega parajaks. Kuna siin on korralik wifi, siis ühe silmaga vaatan Youtube-st seriaali “The Men Who Built America” ja samal ajal katsun teha väikese ülevaate meie Colorado reisist.

Idee minna koos oma venna Märdiga Coloradosse mägesid vallutama sai alguse Balilt, kus koos Mariaga 31. detsembri õhtul uueks aastaks eesmärke panime. Kuna Märt elab koos abikaasaga jaanuarist alates New Yorkis, siis tekkiski mõte, et enne Nashville müügikooli võiksime koos ühe USA reisi ette võtta. Ja selgus, et Märdil oli pikalt ämbrinimekirjas olnud matkata Colorado 14-seid (mäetipud, mis on üle 14 000 jala ehk üle 4267 meetri kõrged). Mõeldud, tehtud! Leppisime kokku, et Märt paneb marsruudi kokku ja on teejuhiks mägedesse, minu rolliks on rohkem kaasa jõlkuda.

Alustasime reisi New Yorkist, kus külastasin Märdi ja Silva kodu, tegime üheskoos pitsa ja paar õlut ja kolistasime Märdiga lennujaama magama, sest lend oli juba vara hommikul. Lend Denverisse läks kiirelt, saime oma rendiauto kätte (lubatud 4-veolise asemel saime esirattaveoga Hyundai Tusconi) ja põrutasime Colorado Springsi poole. Esimese asjana tegime peatuse Walmartis, et toetada ettevõtte dividendi (olen nimelt ettevõtte aktsionär!) ja varustada meid vajaliku kraamiga. Sain endale 30 dollariga nii matkasussid kui ka matkakepid. Lisaks ostsime autotäie konserve ja muud nodi. Selgus, et Märdi arusaam matkast oli selline, et ostame ühe korraga nädala söögi ära ja hoiame restoranidest eemale. Ütlen etteruttavalt ära, et saime ikka kohalikku restomajandust ka ohtralt toetada ja lõpuks jäid pooled konservid üle.

Esimeseks tipuks oli meil plaanitud Pikes Peak, kuid sissepääsu juures selgus, et olime Walmartis shopinguga pikale läinud ja kell 15.30 meid enam mäele ei lastud (kell 15 pandi sissepääs kinni). Läksime siis hoopis Manitou Incline abil oma jalgu tulevasteks mäetippudeks valmistama. Nagu ma olin Ian Usheri raamatust lugenud, oli tegu päris korraliku pulsitõstjaga. Kõva hingeldamisega saime üles ja Märt vedas meid veel kuhugi edasi kalju otsa. Seal õnnestus mul põlv vastu kaljut veidi puruks lüüa, midagi tõsisemat siiski ei olnud. Vaated olid võimsad ja samme saime ka üle 20 000. Öö veetsime Salidas kohaliku poolaka hotellis ja järgmisel hommikul alustasime juba varakult esimeste 14-ste ründamist.

Selleks olime valinud (Märt valis) kaks kõrvuti asuvat tippu – Mount Shavano ja Tabeguache Peak. Alguses oli täitsa mõnus ronida, ilm oli ilus ja kuigi kõrgus tõmbas kopsu kinni, siis liikusime päris jõudsalt edasi. Shavanolt Tabeguachele minek oli aga paras peavalu – sõna otseses mõttes. Oli see nüüd kõrgushaigus või veepuudus (mingi valemiga ajasime päev otsa läbi kahe peale 1,8 liitriga). Alla tulles läks peavalu üha tugevamaks ja oli selline “mõnus” pohmaka tunne. Alla jõudsime kusagil 18 paiku ja panime telgi üles umbes 3000 meetri kõrgusele. Telgis lugesin enne magamaminekut Wikipediast lähemalt kõrgushaigusest ja HACE-st, mis pidi viima koomasse ja surmani. Pooled sümptomid olid olemas, pulss oli laes ja und ei tulnud. Hommikul ärgates oli aga peavalu kadunud ja HACEt ka ei olnud. Hakkasime vaikselt aklimatiseeruma.

Järgmisel päeval suutsin Märdile idee ära müüa, et järgmise mäe asemel võiksime hoopis rentida jalgrattad ja teha väiksed ringid. Selgus, et Salida oli mägiratturite meka – mõlemal pool linna ümber olid mägedes valusad rattarajad. Meie rendikad olid muidugi sellised alla 600 dollarilised hardtailid, mis tundusid suuremate kivide vahel pooleks minemas. Õnneks pidasid rattad siiski vastu ja õhtuks olime jalad pehmeks sõitnud. Olime Märdiga mõlemad ühel nõul, et kunagi peaks Salinasse veel sõitma tulema ja võtma korralikud taga-amordiga rattad (ja ehk isegi kaitsmed). Tegime enne hotelli veel paar kohalikku õllet ja elu parima pitsa (ilmselt abiks ka kõva kalorikulu mägedes!). Järgmisel hommikul oli varakult start, et minna vallutama Märdi lemmikut – Creston Needle-t.

Üritasime autoga jõuda raja algusesse, kuid silt teel teatas, et viimased kolm miili saab läbida ainult 4-veolise autoga. Muigasime selle peale ja andsime oma pisikesele SUV-le gaasi. Järgmisel tõusul saime aga kiirelt aru, et sildil oli tõsi taga ja sisuliselt jäime oma autoga juba esimesel paarisajal meetril teele kinni. Õnneks sain auto ümber pöörata ja otsustasime jalgsi edasi minna.

Teekond Crestonitele oli väga ilus ja mõnus, kuid mind hirmutas veidi silt, mis trailheadil meid ees ootas:

Ütlesin Märdile, et ma pole väga kindel, kas ma tahan 4 kilomeetri kõrgusel mingi kuristiku kohal eluga riskida. Märt rahustas mind, et vaatame jooksvalt ja läksime aga vaikselt edasi. Varsti kadus mets ära, tuul läks tugevamaks ja lund tuli teele järjest rohkem. Mingi aeg oli vaja meil ületada üks lumeväli ja ma vajusin ilusti munadeni lumme, lüües pahkluu vastu kivi ära. Natukene kõndisin valutava jalaga edasi, aga kui edasi läks ronimine järjest järsumaks, siis teatasin Märdile, et ma hea meelega edasi enam ei läheks ja ootaksin rahulikult ära, kuni Märt läheb uurib, kas Needle on tehtav. Istusin mingi kivi taga ligi kaks tundi, kuni Märt kusagil mäeharjal turnis. Kui kell hakkas juba 17 saama (olime kokku leppinud, et kell 15 on Märt tagasi), hakkasin vaikselt muret tunda. Päike hakkas ka juba mäe taha vajuma ja nii hakkasin omal käel vaikselt alla ronima. Õnneks saabus peagi ka Märt, jubedalt väsinud ja samas äksi täis. Needle oligi paras pähkel olnud ja õige tee alla tulles kadunud. Aga mida raskem, seda ägedam! Kui me lõpuks kell 21 auto juurde jõudsime, oli seekord Märdi kord pead valutada. Kell oli palju ja ei hakanud telgiga mässama, lasime autol istmed alla ja keerasime magama.

Järgmisel päeval leppisime kokku, et Märt läheb järjekordset 14-st vallutama (Mt. Massive, kõrguselt Colorado 2. mägi), mina aga rendin Leadvillest jalgratta ja annan oma 10 000 kilomeetri väljakutsele säru. Ja selgus, et see oli super otsus, sest õhtuks olime mõlemad Märdiga megapauerit täis, suud kõrvuni ja muljeid täis. Massive oli olnud korralik turnimine ja Leadville rattarajad olid super. Ümber linna läks asfaltrada, mis käis läbi vanad kaevandused ja jagas infot ajaloo ja kaevanduste kohta. Väga põnev lugemine – selgus, et pisike Leadville oli olnud kunagi Colorado üks suurimaid linnu ja tõeline rahamasin. Õhtul tegime õlled kohalikus saloonis ja läksime Tabor Opera House‘i Virginia kantribändi vaatama. Väga äge oli, isegi Märt, kes algul vastu puikles, jäi väga rahule. Pärast kontserdit keerasime taas autosse magama, ise väsinud aga õnnelikud.

Järgmisel päeval võtsime ette Colorado kõrgeima mäe, Mt. Elberti. Erinevalt Massive-st või Needle-st oli see tehniliselt lihtne ronimine, “gentle giant” nagu Märdi väitel seda kutsutakse. Kõrgus oli aga selline, et viimased kilomeetrid oli ikka paras hingeldamine ja ohkimine. Et parasjagu oli ka Memorial Day ja vaba päev, oli ronijaid teisigi. Nautisime tipus vaadet päris pikalt ja tuleb tunnistada, et oli ikka uhke tunne küll. Tegemist ikkagi mandri-USA kõrguselt teise mäega. Öö veetsime vuliseva oja kõrval telgis.

Järgmisel päeval läksid meie teed Märdiga jälle lahku – Märt mägedesse matkama ja mina seekord maantekaga Friscos kilomeetreid koguma. Matk läks Märdil pekki, sest lumi oli munadeni. Minu rattasõit oli aga üle mõistuse äge – sellised rajad, vaated, tõusud ja laskumised. Leppisin mõttes iseendaga kokku, et see on koht kuhu tuleb tagasi tulla! Lisaks rattaradadele oli Frisco ümber ka kõvad suusarajad ja kogu linn oli väga nunnu.

Reisi lõpuks otsustasime külastada ka Denverit ja kasutada Airbnb teenuseid. Leidsime toreda noorpaari Melissa ja Johni, kes elasid kohe Denveri kesklinnas ja meile oma maja keldri rentisid. Õhtu veetsime Denveri kesklinnas hängides ja viimase päeva matkasime Rocky Mountain National Parkis. Lund oli üle ootuste palju, rahet sadas ja mingit erilist matka teha ei saanudki. Sõitsime tagasi tulles ka läbi Longmonti, kus väidetavalt tegutseb kuulus härra Rahavunts. Erilist muljet siiski see linn ei jätnud, suht tavaline subdivision. Enne lennukile minekut tegime Märdiga veel ühe ringi Denveri kesklinnas, vaatasime üle kohalikud kinnisvaraarendused ja väisasime Rossi nimelist odavketti (tegemist muuseas kõva ettevõttega, kes on aastaid suutnud dividendi 20%+ kasvatada). Ja oligi aeg lennujaama kolistada.

Kokkuvõttes oli eluäge reis, mina oleksin tahtnud ilmselt veelgi veidi rohkem ratast teha (ja Märt veel mõne tehnilisema mäe vallutada), kuid kokkuvõttes oli väga hea tasakaal. Sama ka ööbimistega – mina eelistasin hotelli, Märt telki. Kokku olime 2 ööd hotellis, 2 ööd Airbnb majas, 2 ööd autos ja 2 ööd telgis. Ja nii kummaline kui see ka pole, siis kõige parem uni oli autos magades (ja hommikul oli ka selg kõige vähem kange!). Osta või koju magamistuppa autotool 😉

Igatähes kellele meeldivad mäed, rattarajad ja matkamine, siis tasub igal juhul Coloradot külastada!