Muljeid viimastest rattamaratonidest

Kuna käes on suur suvi ja midagi eriti investeerimise vallas ei toimu (paar võimalikku laenutehingut on küll töös, aga midagi veel lukus pole), siis räägime parem rattasõidust. Olen see aasta veidi üle 2300 kilomeetri suutnud läbi vändata ja iga kilomeetriga hakkab mulle rattasõit järjest rohkem meeldima (saladuskatte all ütlen, et plaanin nädalavahetusel esimest korda proovida ka maanteeratast – ehk saab ka sellest alguse uus kuum armuromaan…) Aga seekord tuleb juttu maastikuratta maratonidest.

Teatavasti sain ma maikuus Tallinna maratonil paraja obaduse oma vasakule õlale ja sellest taastumine võttis enam kui kuu… Esimene võistlus pärast matsu oli Rakke maraton 5. juulil – ei hakka pikemalt heietama, aga ütleme nii, et peamine eesmärk oli lõpuni vastu pidada. Õlg küll valu ei teinud, aga vormi ei olnud ja laias laastus sõitsin toidupunktist toidupunktini. Lisaks keeldus ratas ka koostööst ja käigud alla ei vahetunud, nii et tõusud sai rahulikult kõndida. Paar korda oli tunne, et annan rattale jalaga ja saadan kogu selle ürituse kuradile… Siis aga mõtlesin, et üldiseld asjade pooleli jätmine pole minu stiil ja surusin ikka edasi… Mõned kilomeetrid enne lõppu sain rajal oma keskkooliaegse pinginaabri Severiniga kokku ja veeresime vaikselt lõpuni. Isegi väiksed krambipoisid tulid lõpus külla 😉 Suur oli minu üllatus, kui õhtul avastasin, et koht ei olnudki nii halb kui enesetunne oleks eeldanud:

Suht OK koht Rakkes andis lootust, et Elvas võiks vorm juba parem olla ja sellest tulenevalt ehk ka esimesse 500-sse mahtuda. Kuna mu vanaisa elab Elvas, siis läksin juba nädal varem sinna ja paar päeva enne võistlus sõitsin ma kogu raja 73 kilomeetrit üksi läbi. Lisaks treenisime vennaga veel ka veidi raja alguse ja lõpu tehnilisemaid kohti. Otsustasime, et eduka võistluse saladus on kohe stardist alates 101% pingutusega ennast hapnikusse tõmmata ja uhada nii kuidas torust tuleb kuni kusagil 5. kilomeetril keerab rada asfaltteelt maha metsa sisse ja tekib mõnus ummik. Nii ka juhtus. Kuigi meil oli Märdiga stardinumbrites ligi 100 numbrit vahet, saime juba suht stardis kokku ja ma hoidsin hambad ristis tema selja taga tuules. Esimese tõusu lõpus hakkas pilt tasku minema aga õnneks oli päästev mets juba lähedal. Seal sai veidi taastuda, kuid Märdi tempo oli selline, et järgmised 5-6 kilomeetrit oli peas ainuke mõte, et sellise tempoga ma lõpuni küll vastu ei pea (ilm oli ka päris soe!). Mingi 15. kilomeetril avastasin, et minu 1. spordijoogipudel on laskumisel hoidjast välja karanud ja nüüd oli alles vaid üks pudel. See tõmbas kuidagi motti veel alla ja lasin järgmisel tõusul korraks tempo aeglasemaks ja Märdi grupp kadus silmist. Mõtlesin päris tõsiselt, et ehk oleks parem nüüd pooleli jätta, sest liiga kiire algus nõudis oma ohvrit. Aga õnneks lõppesid just siis metsatõusud ära ja keerasime kruusateele, kus läks laugemaks. Lisaks ootas mind tee kõrval paps koos uue joogipudeliga! Sain uut hingamist ja vaikselt hakkas ka pulss taastuma. Poole raja peal läks juba päris mõnusaks ja kokkuvõttes oli väga mõnus. Värskelt hooldusest tulnud ratas pidas ka paremini ennast ülal, vaid viimasel tõusul viskas korra keti maha. Finishisse jõudes sain teada, et olin Märdilt saanud pähe vaid 2 minutiga ja Märt arvas, et oleme ilusti 300-400 sees. Suur oli aga üllatus, kui selgus et oleme lausa esimese 250 sees. Kokkuvõttes kõva sõit! Sellel pühapäeval läheme teeme Märdiga veidi Otepääl trenni, et siis 9. augustil seal tõuse lammutada.