Optsioonid ja palgatöö

Minu Southwesterni kasumi jagamise konto

Küllap oled kuulnud ütlust, et palgatööga rikkaks ei saa. Selles on omajagu tõde, eriti kui rikkust defineerida mitte rahalise vabadusena, vaid näiteks miljonäriks või isegi multi-miljonäriks olemisena. Maailma (ja Eesti) rikkaimate inimeste sekka ei jõua saa palgatööst säästes, olgu säästumäär kasvõi 90%. Ometi on ikkagi üks võimalus saada ka palgatöötajana VÄGA rikkaks. Selleks on aktsiaoptsioonid.

Ilmselt oled kursis Bill Gatesi nimega. Ta oli üks Microsofti asutajatest (koos Paul Alleniga) ja sai ettevõtjana maailma rikkaimaks inimeseks. Aga kas tead, kes oli Steve Ballmer ja kuidas tema rikkaks sai? Tegemis on enam kui 30 miljardi dollari suurust varandust omava mehega, kes 2017. aastal oli maailma rikaste edetabelis 21. kohal. Steve oli Microsofti töötaja. Bill Gates värbas Ballmeri Microsofti tööle 1980. aastal 30. töötajana. Steve Ballmer oli ühtlasi esimene Microsofti tegevjuht. Tema palk oli alguses 50 000 dollarit aastas, kuid lisaks jagasid Bill Gates ja Paul Allen temaga ettevõtte osalust ja andsid talle aktsiaoptsioone. Nii oli võimalik ka palgatööl alusanud mehel paarikümne aastaga miljardäriks saada. Tegelikult said läbi optsioonide miljonärideks enam kui 3000 Microsofti töötajat. Sama lugu oli ka varaste Wal-Marti ning tuhandete teiste start-uppide töötajatega. Üldiselt kehtis läbi osaluse rikkaks saamiseks selge valem – et saada suures ulatuses aktsiaoptsioone, tuli olla ettevõttes tööl kas esimeste seas, kõrgel kohal ja ideaalis püsida seal piisavalt kaua. Kui suutsid teha kõike kolme ja ka ettevõte kasvas maailma suurimate sekka (nagu juhtus Steve Ballmeri ja Microsoftiga), siis oligi tulemuseks mitte miljonäri, vaid miljardäri staatus.

Ka Eestis on ilmselt sadu ja sadu inimesi, kes küll töötavad palgatööl, kuid omavad lisaks ka oma tööandja aktsiaid või ostuoptsioone. Näiteks töötas üks minu hea sõber aastaid Playtechis ja sealt lahkudes ostis teenitud aktsiate eest endale korteri. Juhtivtöötajatega jagavad osalust ka näiteks Pipedrive ning Transferwise ning ka Skype töötajad saavad osta soodustingimustel Microsofti aktsiad. Minu tuttava abikaasa töötab Tele-2-s ja ka seal on juhtidel võimalus soetada Tele2 aktsiaid suure soodustusega võrreldes turuhinnaga. Aga tõeliselt suur raha liigub siiski just idufirmade faasis, kus töötajad võivad saada osaluse, mis ulatub 1-2%-ni ettevõttest. Juba “valmis” suurfirmades sellist asja enam kahjuks ei juhtu.

Üks ettevõte, kelle optsiooniprogrammiga ma ka ise olen kokku puutunud, on minu esimene tööandja Ameerikas, Southwestern. Tegelikult kuulubki kogu ettevõte koos oma enam kui 10 tütarfirmaga töötajatele ja müügijuhtidele. 2007. aastal sain ma Southwesterni üheks Eesti müügijuhiks ja sellega seoses kvalifitseerusin ka nende aktsia- ja optsiooniprogrammi. Enamasti on ettevõtete optsiooniprogrammid ehitatud üles selliselt, et optsioonidel on mingi aeg, mille jooksul peab ettevõttes töötama, et need optsioonid reaalselt aktsiateks muutuks (seda kutsutakse inglise keelse terminiga vesting). Samuti on optsioonilepingus kokku lepitud kindel hind, millega aktsiaid osta saab. Näiteks Southwesterni puhul sai müügijuht poole võimalikest aktsiatest optsioonidena ja teise poole aktsiatena, mis tuli välja osta 10 aasta jooksul. Hind aga löödi lukku optsiooniprogrammi alguses. Minu näite puhul oli aktsia hind 2007. aastal 3,97 dollarit, kümme aastat hiljem aga 10,03 dollarit (keskmine aastakasv ligi 10% aastas). Lisaks sain ma 2012. aastal ettevõtte heade tulemuste eest veel portsu optsioone juurde hinnaga 4,64 dollarit. Eestis on enam kui paarkümmend inimest, kes on Southwesternis müügijuhina piisavalt kaua töötanud, et sedasi osalust välja teenida. Edukaimate müügijuhtide aktsiaosalus Southwesternis on väärt sadu tuhandeid dollareid. Ja kõike seda läbi palgatöö!

Ettevõte on oma müügijuhtidele loonud lisaks aktsiatele ka kasumijagamise programmi. Ka see on USA-s väga tavapärane, kuid Eestis veel vähelevinud. Igal aastal investeerib Southwestern oma töötajate nimel mingi rahasumma (see sõltub nii ettevõtte kasumist kui ka konkreetse töötaja tulemustest) SP500 indeksfondi. Kui töötaja lahkub ettevõttest või läheb pensionile, siis on võimalik kogu investeering korraga kätte saada. Minu jaoks oli tegemist justkui “nähtamatu” säästuga, mis ometi aastate jooksul täiesti arvestatavaks summaks kasvas (2016. aasta lõpuks oli minu kasumijagamise arvel Southwesternis ca 26 000 dollarit).

Veel üheks heaks näiteks tööandja aktsiate soodushinnaga ostmisel, on Kalev ja Põltsamaa Felix. Mõlemad ettevõtted kuuluvad suurele Norra toidu- ja esmatarbekaupade kontsernile Orkla. See ettevõte ja tema aktsia pole ilmselt keskmise eestlase jaoks kuigi tuntud, kuid tegemist on olnud väga hea pikaajalise investeeringuga, mis maksab igal aastal dividendi ning on samas lähtuvalt oma tööstusharust stabiilne ja kindel. Tegelikult ulatub Orkla ajalugu enam kui 350 aasta taha ja teeb sellega silmad ette ka kõige pikaajalisematele USA ettevõtetele.

Kui juhtkonnale pakuvad optsioone ja soodushinnaga aktsiaid paljud ettevõtted, siis Orkla eripära on see, et alates 1999. aastast pakutakse soodushinnaga aktsiaid kõikidele ettevõtte (ja selle tütarfirmade) töötajatele. Algselt oli soodustuseks 20% hinnaalandus, kuid alates 2010. aastast saavad töötajaid osta ettevõtte aktsiaid koguni 30% turuhinnast odavamalt. Aktsiaid peab hoidma vähemalt aasta ja nende soetamiseks on võimalik kasutada ka igakuist palgast maha-arvamist. Igal aastal on pandud paika ka limiit, kui suures ulatuses saab soodushinnaga aktsiaid osta.

Reeglina on see piir 3000 euro juures (kuigi nii arveldus käib tegelikult norra kroonides). Eeldades, et Kalevi töötaja investeeris alates 2011. aastast igal aastal maksimaalse võimaliku summa soodushinnaga aktsiate omandamiseks, oli tal 2016. aasta alguseks omandatud kokku 3973 aktsiat, mille eest oli ta maksnud 140 110 norra krooni ehk kursiga 9 NOK/1 EUR siis 15 500 eurot. Seda siis viie aasta eest, keskmine investeering jääbk veidi üle 3000 euro aastas. 2017. aasta septembri alguse seisuga on see aktsiapakk väärt aga enam kui 315 000 NOK ehk 35 000 eurot. Lisaks on aktsionär saanud dividendidena veel 42 150 NOK ehk 4683 eurot. Seega on viie aastaga 15 000 eurone investeering kasvanud ligi 40 000 euroni (norra krooni nõrgenemise tõttu on eurodes tegelik tulemus siiski veidi kehvem).

Pole paha!

Kui nüüd eeldada, et Kalevis on sadu ja sadu inimesi, kes töötavad seal aastakümneid, siis võimaldab ka selline vaikselt kogunev aktsiasääst saavutada Eesti mõistes päris korraliku rikkuse. Ometi olen Kalevis töötavatelt inimestelt kuulnud, et päris paljud jätavad selle võimaluse kasutamata. Ka minu tuttav uuris, et ehk tasuks osta Olympicu aktsiat või investeerida ühisrahastusse, samal ajal kui ta ise polnud Orkla poolt pakutavat programmi maksimaalses võimalikus ulatuses veel kasutanud. Ei ole mõtet otsida kulda kusagilt kaugelt, seistes ise teemantihunniku otsas!

Orkla aktsiaprogramm töötajatele

Oma palgatöö eest aktsiaosaluse või optsioonide saamine on tore hübriid tavalise palgatöö ja ettevõtluse vahel. Ja õigel ajal õiges kohas olles on nii võimalik ka väga rikkaks saada! Ja vahel piisab õige ajastuse asemel ka lihtsalt pikast karjäärist – isegi keskpärane sääst kasvab aastakümnete jooksul suureks! Mainiksin siiski lõpetuseks ära ka selle, et kõiki oma mune pole ka mõtet ühte korvi panna – juhul kui Sinu tööandjaga peaks halvasti minema, jääd ilma nii töökohast kui ka oma säästudest. See risk on kindlasti mõnel IT start-upil oluliselt suurem kui globaalsel toiduainetetööstusel.

Oleksin ühtlasi ka huvitatud teistest ettevõtete optsiooni või soodushinnaga aktsiate ostmise programmidest – kui oled mõnega kursis, siis jaga teiste lugejatega ka!

LISA: Sain vastuse ka Kalevilt küsimusele, et kui suur osa töötajatest seda võimalust kasutab. Ja selgus, et veelgi vähem kui ma arvasin:

“Olenevalt aastast kasutab Kalevis ja Põltsamaa Felixis võimalust osta Orkla aktsiaid ca 8-12% töötajatest. Selget põhjust miks mõnel aastal on huvilisi rohkem ja mõnel aastal vähem – on raske välja tuua. Põhilised ostjad on juhid ja spetsialistid, lihttöötajaid vaid mõned üksikud. Madala osalemismäära põhjusena võiks välja tuua asjaolu, et Eesti inimestel ei olnud nõukogude ajal aktsite ostmise võimalusi ja sellega katkes järjepidevus, harjumus investeerida ning üldse teadmised aktsiatest – st, et inimestel on suhteliselt madal investeerimisteadlikkus.”

 

3 Responses

  1. Tean küll

    Nende optisooniporgrammidega on üldiselt nii, et tingimused pole avalikud. Seega pole eriti viisakas neid ka siin detailselt lahata.

  2. Martin

    Eriti tore oli äsjane programm LHVs kus sai 2 EUR eest aktsiaid osta. Imekombel märgiti ka kõik ära.)) Jah, ostaks isegi… Üldiselt pole omatöötajate optsiooniprogrammid siiski kahjuks minu meelest Eestis eriti levinud. Nagu ka üldine investeerimiskultuur.

Leave a Reply